Juko-Mart Kõlar

Selline tüüp ongi olemas...

2012-02-06T23:43:00.000-08:00

Sattusin täna hotellis hommikusöögi ajal keskealise paari kõrvallauda ja see, mis ma kuulsin ja nägin, jätab kustumatu mälestuse rubriiki "Ei ole lihtsalt võimalik..."

Nagu ma jutust aru sain, oli naine valgevenelanna, aga rääkis kerge aktsendiga eesti keelt. Mees oli tõupuhas neljakümnendates eestlane: kergelt ülekaaluline, kulunud ja kortsus polosärk püksirihmaga ülevaltpoolt vöökohta pingule tõmmatud, püksirihma kaunistamas suur nahast telefonikott. Ta oli endast ilmselgelt heal arvamusel, suhtles naisega üleoleval ja isegi manitseval toonil nagu mõni isa, kes hoiatab tütart pärast koolipidu suurte poiste BMW tagaistmele sattumast.

Siis algas sõnaseletusmäng, naine tõi paar näidet valgevenekeelsetest sõnadest, mida vene kõnekeeles ei kasutata, mees segas vahele: "Kuule, see kõlab nagu shine - kas sa tead, mis shine inglise keeles tähendab? See tähendab "särama". Näiteks kui ma auto ilusti ära poleerin, siis ta särab..."

Vestlus jätkus samas vaimus, lõpuks tuli lauateenindaja ja tahtis kasutatud nõud ära viia, aga ühele taldrikule oli ananassilõik jäänud. Mees võttis teenindajal käest kinni ja ütles: "Oota korraks", pöördus siis enda kaaslase poole - ikka veel teenindaja käest kinni hoides - ja küsis, "Kas sa ei taha seda? Sa võiksid küll võtta, kõik räägivad, et ananass on just naistele hea, aitab kalorite ja rasvadega võidelda." Naine tänas viisakalt ja vastas, et ei soovi. Mees lasi teenindaja käe lahti, pühkis käega suu puhtaks ja tõusis lauast: "No heakene küll, lähme siis." Naine tänas teenindajat, mees segas vahele: "Pole tänu väärt" ja hakkas ise naerma.

Mees pani tordile viimase kirsi restorani ukse juures, kui ta suunas naise akvaariumi juurde, osutas mingitele värvilistele kalakestele ja jagas selgitusi sellise tõsise teadja ilmega, nagu ta oleks ihtüoloogia cum laude lõpetanud.

Ühesõnaga, mees oli tõeline prototüüp kuskilt prantsuse romaanist, aga tuleb välja, et ta on päriselt ka olemas, liigub Rakvere kandis ja sööb hommikust valgevenelannadega.

Magnettorm

2012-02-03T02:23:00.001-08:00

Olen eriti viimastel kuudel täheldanud, et paljud inimesed on samal ajal endassetõmbunud, väsinud ja muserdunud. Eile oli üks neist päevadest - näiliselt on kõik korras, aga pole justkui õiget minekut ja asjaajamine ei edene, inimesed on mossis ja tuleb ennast pidevalt motiveerida. Järjekordselt langes see kokku tugeva magnettormiga. Who knows...

___

Ma tahaks isiklikult kohtuda selle Tallinna Linnavalitsuse ametnikuga, kes tegi ettepaneku "kulude optimeerimiseks" selle arvelt, et noortele peredele lastehoiu kulude osaline kompenseerimine ilma etteteatamata järgmisse kuusse lükata. See otsus puudutab kõiki neid Tallinna peresid, kelle lapsed käivad tasulises lastehoius, kuna lasteaedades ei ole piisavalt kohti.

Tegelikult võiks otsuse jõustumist kuu võrra edasi lükata, jättes piisavalt ettevalmistusaega ja senikaua tekkinud puudujäägi ettepaneku teinud ametniku isiklikest vahenditest katta. Tundub nõme demagoogia, aga see olukord on ehe näide sellest, kuidas ametnikud ei samastu absoluutselt inimestega, keda nende otsused kõige otsesemalt puudutavad. Meie pere jaoks tähendab see näiteks vajadust kiirkorras 212 eurot leida tekkinud eelarvepuudujäägi katmiseks. Enamik peresid - sh meie - saame küll hakkama, aga paha maitse jääb ikka suhu.

___

Eewi sai eile senise karjääri suurima tunnustuse osaliseks ja mul on tema üle siiralt hea meel. Küsisin endalt ausalt, kas olen natuke kade ka, aga ratsionaalselt vastates ei suudaks ega tahaks ma mingil juhul tema nahas olla - artisti kutsumus on hoomamatult vastutusrikas ja kindlasti mitte lihtne. Aga rõõm sõbra edu üle on suur igatahes!

30. jaanuari mõtted

2012-01-30T05:01:00.001-08:00

Ma ei taha 50 miljonit mitte sellepärast, et mõnusamalt ära elada või rohkem tarbida ja 30 aastat hiljem elulooraamat kirjutada, kuidas ma kõik ära põletasin, vaid sellepärast, et vajadusel vabalt ja kõva häälega ümbritsevate nõmeduste kohta sõna võtta ja ka ühiskondlikele valupunktidele vajutada. 50 miljonist peaks piisama, et mitte huvituda avaliku näo kaotamisest ja sattuda vastuollu kolleegide, ülemuste, potentsiaalsete partnerite ja kõigi teistega, kellega ma igapäevaselt kokku puutun. Samal ajal annaks see võimaluse midagi olulist ära teha, mitte lihtsalt kõrvalt targutada, kuidas asjad peaksid olema.

Tunnen mitut inimest, kes alati avalikult sõna võtavad, kui selleks nende arvates põhjust on (üks nendest kirjutas muuseas täna EPL-is kõrghariduse teemadel) ja nad tunduvad mitte hoolivat, mida see kaasa toob. I simply care too much. Jah, ma tean, et selles on oma head ja vead.

___

EPL-i artikli lugemiseks ja video vaatamiseks tuli kellegi reklaam ära vaadata - ma arvan, et 99% lugejatest ei suuda meenutada, kelle reklaam see oli, aga kõik olid sunnitud enne asja juurde minemist reklaaminfo endast läbi laskma. MIKS me selliseid asju teeme!? Ja teie, kes te FB-s share'ite mingit reklaami lootuses olla see üks kümnest tuhandest, kes mingi vidina võidab - MIKS te seda teete!? Inimestest on saanud "turusegment" ja minu isiksuse juures pakub kõige suuremat huvi see, mis on seotud minu tarbimisharjumustega.

___

Saime üle mitme kuu parimate sõpradega kokku ja otsustasime hommikul pool viis - pärast mitmete oluliste maailma asjade paikapanemist - maadlema hakata. Kuna see kõik juhtus paljal puupõrandal, õnnestus mul enda ülikond ära lõhkuda, aga vähemalt saime korraliku matši peetud. Kahjuks jäi videosse just see koht, kus sõber mu efektse heitega põrandale prantsatab.

___

Ajasin pangas ühe tuntud inimesega seotud asju ja teller ei suutnud terve aja muhelust tagasi hoida. Ta läks vahepeal teise telleri juurde "nõu küsima" ja sosistas talle midagi kõrva - siis vaatas ka too minu poole ja mõlemad toimetasid vargsi muheledes edasi. Tore, kui saan selliste väikeste asjadega kellelegi rõõmu valmistada.

Televusser

2012-01-24T22:35:00.000-08:00

Aeg-ajalt ilmub uudistes ekraanile mingi ähmi täis punetav nägu, kes esitab juriidiliselt korrektseid fakte enda pahanduste õigustamiseks, aga need ei huvita kedagi, sest kõik vaatavad hoopis tema õhetavat nägu ja mõtlevad, et on alles loll. Ma väga tahaks elu mööda saata nii, et mina ei pea olema üks nendest punetavatest ja õhetavatest nägudest.

Härmatis, mis katab elu

2012-01-17T07:59:00.000-08:00

Šampusepudeli kork paugub ja inimesed soovivad Toomemäel üksteisele hääd uut, mina ei soovi, sest Raekoja kell pole veel löönud. Kallistame rohkem kui peaks. Sõber ostab kalli veini ja teine sõber muutub murelikuks - mis siis veel reisi peal saab, kui neil on selline standard? Kodu on külm, panen puid alla, sest homme tuleb pere. HOMM III töötab nüüd ka Maci peal. Sõber peab stipi saama, aga ei saa. Lasteaiakasvataja pahandab, sest lapsed pole päris terved ja nii ei tohi neid lastehoidu tuua. Sümpaatne notar vormistab viis keerukat tehingut perfektselt kaheks täiuslikuks lepinguks. Järgmine kodu saab valmis märtsis 2013, aga on see-eest ilus, praktiline ja heas asukohas. Kevin arvab, et saan küll Sorbonne'is doktoritööd kirjutada. Raua "Hotell Amalfi"-st meenub koht, kus naine enda abikaasal trummi käest kisub ja rahustavaid tablette täis topib, et too krišnaiidiks ei hakkaks. EAS-ist tuleb teade 225 000 euro eraldamise kohta. J ja K abielluvad ja tahavad mind õhtujuhiks - olen nõus, sest nad on armsad ja kui mul üldse mingi üle keskmise oskus on, siis on see õhtu juhtimine või loengu andmine - erilist vahet pole, sest mõlemal juhul on show garanteeritud. Ewert saavutab lõpuks ometi suure menu, ta on sellesse kogu aeg uskunud, mina vahepeal mitte. Ajakiri Muusika küsib mõnda meenutust Ewerti lapsepõlvest ja ma annan välja meie esmaspäevase saladuse. Vaatan kinos "Moneyball'i" ja otsustan 5 aasta jooksul spordimänedžeriks hakata, esimeseks tiimiks võiks olla EBS-i jalgpallimeeskond. FCR-i meeskonnakaaslased sõidavad mööda ilma laiali - üks Kanadasse ja teine Hispaaniasse, mingi osa minust tahaks nendega kaasa minna, aga Maku ja Lo panevad kiirelt ümber mõtlema. Räägime Estonian Airi esindajatega koostöövõimalustest - miks ei võiks maandudes Elleri "Kodumaine viis" mängida? Netiraadio klassikakanalit kokku pannes avastan enda jaoks Steineri, Eespere, Sumera ja Tulevi varjul olnud teosed. Sümpaatsed inimesed ja pugejalikud "lubrikandid", müügi-inimesed ja sõbrad - kes on kes, ei saagi täpselt aru. Olen juba 16 päeva järjest jooksmas käinud ja tahan sel aastal joosta üle 1000 kilomeetri - praegu olen graafikus.

Loads of crap

2011-12-31T01:46:00.000-08:00

Tegime aasta viimasel päeval esimest suurpuhastust pärast jõule ja ma sain aru, kui valesti asjad on.

Ostame lastele ja sõpradele tuhandete(!) eurode eest asju, kuhjame nad üle plastmass-kola ja vidinatega, millest nad juba paar päeva hiljem rõõmu ei tunne. Näiteks meie lapsed said 4 suurt kotitäit mänguasju, mis pandi tagasi kottidesse kohe pärast seda kui kingipaberid oli nende ümbert ära rebitud ja karbid avatud. See tähendab, et tegelikult on neil täiesti ükskõik ja nad ei tunneks ühestki asjast puudust kui need kõik ära viskaksime. Ühesõnaga, LOADS OF CRAP.

Järgmistel jõuludel teen sugulastele ettepaneku loobuda vidinate kinkimisest ja koguda kingiraha paarile kodutule või vaesemale lasterikkale perele. Nii jääb vähemalt mingigi jälg, tore mälestus nii andjale kui saajale.

Teiseks on mul kana kitkuda tehnoloogiafirmadega: te olete igavesed pätid ja kaabakad. Mitte juriidilises mõttes, aga te eksite inimeseks olemise põhiliste väärtuste vastu ja lisaks sellele reostate planeeti. Kuidas? Te paiskate turule vananenud tooteid; te loote suure mulli iPad-i ümber, aga tegelikult on teil juba olemas iPad 2, 3, 4 ja võib-olla isegi 5. See tähendab, et te ei paku inimkonnale mitte parimat, mida oskate ja suudate, vaid kasutate kaasinimesi vastikult kalkuleeritud kasumiplaanide realiseerimiseks. Te toodate hulgaliselt plastmassist kräppi juba ette teades, et see on aasta pärast vananenud.

Kas teadsite, et enamikel printeritel on sisse programmeeritud prinditavate lehtede koondarv, misjärel teile öeldakse, et printeri parandamine läheb kallimaks kui uue printeri soetamine? Kas teadsite, et see veateade on võimalik printeritest välja programmeerida nii, et sama masin töötab aastaid edasi? Kuidas seda teisit nimetada kui ebaeetiliseks?

Kolmanda verbaalkolaka panen Hollywoodi filmitootjatele. Viimane näide on "New Year's Eve": terve film kubiseb reklaamidest ja meile müüakse iga 5 minuti järel erinevaid tooteid alates Philipsi pirnidest kuni Nivea kreemideni. See on lihtsalt vastik! Filmi tootmisest on eemaldatud loomingulisus, stsenaariumid on taandatud kassafilmi algoritmidele ja muudetud suurkorporatsioonide reklaamkanaliteks, kusjuures meie oleme valmis kinopileti ostma. Kas maailm pole hukas?

Selliste apokalüptiliste mõtetega astume vastu uuele aastale, varsti saabuvad M ja A, õhtu veedame K ja K juures sushit valmistades.

Like / dislike

2011-12-26T03:28:00.000-08:00

Like:

-jõuluöö armsate sõpradega haigla erakorralises vastuvõtus; lund hakkas sadama ja 2 paiku öösel sõitsime Raekoja valveapteeki Gloriale inhalaatorit ostma;

-otsekohesed inimesed;

-õige treeningvarustusega jooksmine;

-Ticket to Ride

Dislike:

-kui inimesed räägivad sellest, mida keegi sööb või ei söö;

-kui inimesed räägivad telesaadetest, joodikutest või lollustest, mida keegi kuskil tegi;

-statistikaameti hiigelpikad kirjad, mis sisaldavad palju ähvardusi ja vähe infot;

-inhalaatori kasutusjuhendi koostajad, kelle 10-leheküljeline traktaat räägib sellest, kuidas juhtme õige ots pistikusse panna, aga kust pole võimalik välja lugeda, kuidas inhalaatori põhifunktsioonid töötavad;

-üle 5 minutised poeskäigud;

-taustamuusika;

-Scrabble

Uus ja ilus

2011-12-24T02:34:00.000-08:00

Auto saab pakitud, lapsed turvavöötatud ja isegi Maarja jõuab kohale - nüüd saame lõpuks minna. Sõidame nädalaks Tartusse, kõik muu jääb Tallinna kontorisse ja kooli jaanuari ootama.

___

Emm on mõnusa jõulusöögi valmistanud, lapsed tormavad üles tuppa ja valime juba varakult kõige parema toa, sest homme jõuab siia üle 10 perekonna, kellest suurem pooled ööbivad samas Linda tänava häärberis ja viimastele jäävad madratsikohad läbikäidavates tubades.

___

Proovisin täna raadiot kuulata, aga ei õnnestunud. Mulle ei meeldi suurem osa muusikat, mis raadios mängitakse, või isegi nii, et mulle ei meeldi suurem osa muusikat, mis üldse kirjutatud, eriti "produtseeritud" - sellel on nõmedalt kalkuleeritud maik juures.

___

Käisin hommikul jooksmas ja mõtlesin, et uue aasta märksõnaks võiks olla "positiivne rutiin". Viimasel kolmel nädalal kaotasin igasuguse tegevusraamistiku ja suurema pildi - kustutasin lihtsalt erinevaid tulekahjusid. Et rohkem tehtud saaks, peab sisse viima positiivse rutiini - iga päev algab näiteks 6.45 kerge jooksuga, siis dušši alla, väike kohvi, lapsed lasteada ja edasi tööle, kusjuures tööpäev on planeeritud 45-minutise täpsusega, mitte juhusliku kulgemisega. Siis õpingud ja asjaajamised, 17-ks lastele järgi, 2 tundi lastega ja õhtul loengutesse, trenni või külla. Sellist rütmi peaks suutma hoida 5 päeva nädalas. Probleemid tekivad välisreiside ja ootamatute sündmustega, näiteks kolimisperioodil, mis meid ees ootab. Oleks ainult visadust - tavaliselt katkeb selline rutiin kuskil teise kuu hakul.

___

Nüüd on natuke aega riideid vahetada, lapsed magavad lõunaund. Varsti sõidame kirikusse ja pärast seda kõik see, mis olema peab: jõululaulud, kingitused, hapukapsas ja sealiha, tort ja kohvi, lauamängud...

Iseendale ja lastele

2011-12-17T15:02:00.000-08:00

Hei teie, kes te loete seda kümne-paarikümne aasta pärast! Ma ei teagi, kas blogimine on siis veel teema, aga tahtsin teiega filmielamust jagada - nimelt leidsin hommikul Apollost "Shawshank Redemption"'i.

Lapsed, kui te kunagi papa blogi loete ja selle filmi nime näete, siis tellige see kindlasti, ükskõik mis formaadis see ka ei oleks. Teie isale meeldis see film väga - suurepärane stsenaarium, näitleja- ja kaameratöö, fantastiline muusika, kõrged inimlikud väärtused, sobiv tempo ja ei mingit digiläbu... Minu jaoks on 21. sajandi esimene kümnend Hollywoodi filmiajaloos võrreldes "Titanicu"-eelse ajastuga suhteliselt tühi koht. Eelmise sajandi viimase kümnendi keskelt ja teisest poolest leiame sellised võrratud linateosed nagu "Braveheart", "Schindler's List", "Pulp Fiction", "Shawshank Redemption", "Forrest Gump", "Legends of the Fall" jne. Koos "Titanicuga" algas üks suur untergang - filmitempod kruvisid lakke, lisati üha enam digiefekte ja story jäi tahaplaanile, meetod muutus olulisemaks kui sisu. Praegu ma ei mäletagi enam, millal kinos viimati head filmi nägin. Aga tänane "Shawshank" oli tõeline elamus.

___

Saatsin hommikul Ewertile sõnumi, et ta mind kindlasti kuhugi kutsuks, aga seda ei juhtunud, sest tal oli Rakveres mingi kontsert - niisiis mürgeldasin kogu pärastlõuna lastega ja olin õhtuks täitsa läbi. Hommikul venna sünnipäeval olid Karli kümmekond lasteaiakaaslast tulnud kõik emadega, lõpus tuli üks isa ka, aga tema ainult sõi natuke salatit ja läks siis asju pakkima. Ma kujutan ette kõigi nende perede hommikusöögilauda: "Rein, ma võtan lapse(d) ja lähen Karl-Ustavi sünnipäevale, tead küll, see lasteaiast..." "Olgu, aga millal tulete?" "Umbes lõuna ajal". "Võtke rahulikult, ega sellega kiiret ei ole... ta-daa, lapsed!" Välisuks käib ja auto tagurdab hoovist välja. "Yeeesssss, baby! Neli tundi!"

___

Varsti algab uus aasta. Mida see toob? Vähemalt 2-kordse kolimise - alguses mõneks ajaks vanemate juurde ja siis järgmisse kohta - pangatädidest sõltub, kas 3-toalisse või 4-toalisse. Aga igal juhul Kalamajja. Ja igal juhul umbes pensionieani pangaorjusse.

Teiseks tahaks esimese peatüki doktorit kirjutada - for real. Praegu olen mattunud kõige muu alla ja doktoritöö seisab paigal nagu FCR-i keskpoolkaitsja pühapähommikusel liigamängul, kui eelmine õhtu on liiga pikaks veninud.

Kolmandaks tahaks lapsed muusikaringi ja trenni panna - ma näen, et neis on kõvasti potentsiaali. Nii, üks neist hakkas just praegu nutma, viin talle Hapsi.

Selline kommentaar

2011-12-16T00:41:00.000-08:00

Sugulase kommentaar vestlussaatele, kus Marianne Mikko sõna võttis: "Jumal, sa näed, et Marianne Mikko räägib, ja sa ei välguta?"

Tänasest ja eilsest

2011-12-15T00:17:00.001-08:00

Kirjutasin eile üle 3 tunni inglisekeelset "Mikroökonoomika" eksamitööd. Meie grupis on 16 doktoranti, eksamile tuli 4, kellest 2 andsid tööd ära poole pealt. Suurepärane saavutus - kursuse lõpetab maksimaalselt 2 inimest! Mina nende hulgas ei ole, aga rõõmus uudis on see, et olen maksnud selle kursuse eest 1300 eurot. Well, that's money well spent, specially before Christmas...

Käisin hommikul Ameerika Kaubanduskoja hommikusöögil Radissonis - maja ees seisid politseinikud ja tumedate klaasidega autod, sest kohal olid mõned tähtsamad tegelased USA saatkonnast. Mõtlesin, et küll on ikka tore olla eestlane - meil pole sellist rahvuslikku koormat, me ei pea pidevas hirmus elama.

Maailmast on vertikaalid kaduma läinud - pööbel elab nagu aristokraat, õpilane vaidleb õpetajale vastu, üliõpilane kaebab professori peale ja too vallandatakse, minuvanused noored elavad uhiuutes korterites ja sõidavad uhiuute autodega ja neil on peas sellised näod, nagu need oleksid nende omad...

Mina olen sellesama pööbli hulgas ja plaanin võtta 30-aastase laenu uue korteri soetamiseks. Mis on alternatiiv? Neljakesi ühetoalises korteris, mis on PÄRISELT meie oma? Või üürida suurem ja maksta surnud hobust?

Tule-tule-tule juba, jõuluaeg koos lume, hapukapsa, jõuluvana ja Jeesuslapsega...

Sõbralik porno-onu

2011-12-06T02:05:00.000-08:00

Aasta või paar tagasi sattusin ühes Tallinna kesklinna ujulas (pole vist kuigi raske arvata, kus) pealt kuulma pornofilmi režissööri ja meespeaosatäitja vahelist vestlust - alguses mõtlesin, et see on nali, aga jutuajamise edenedes sai selgeks, et nad rääkisid tõepoolest sellest (ma ei saanudki aru, kas juba tehtud filmist või järgmisest filmist, mida nad koos plaanisid).

Olen seda alfaisast korduvalt samas ujulas näinud ja alati on tal kellegagi jutt pooleli - olgu need ujula töötajad (piletineiud, koristajad, töömehed), külastajad (nii mees- kui naissoost, erinevatest rahvustest) või tema enda sõbrad. Mees on alati sõbralik, hea kuulaja, oskab ühise teema leida või nalja visata - ühesõnaga filigraanne tegelane, kes ei pelga avalikult vestluskaaslaste kohta midagi tunnustavat öelda, kusjuures tundub, et ilma igasuguse lipitsuseta.

Eile näiteks kuulas ta suure huviga mingite koolipoiste juttu, kes minu arvates totaalset jama ajasid. Kõige tähelepanuväärsem on see, et tema olekus ja suhtlemises ei ole midagi perversset või pealetükkivat, ta on lihtsalt selline meeldiv tüüp, kes tekitab kiiresti usaldusväärse õhkkonna.

Kuhu lahtrisse selline tegelane paigutada või kuidas temasse üldse suhtuda? Ilmselgelt on ta meeldiv ja seniste kokkupuudete põhjal ka üpris huvitav inimene, mind lihtsalt häirib see pisidetail.

Niisiis, pornokunn, kui sa seda sissekannet loed, siis no hard feelings - kui sa elukutset vahetaksid, võiksime sõbrad olla.

Aasta tagasi

2011-12-02T13:01:00.000-08:00

Aasta tagasi (nädal aega hiljem) olin täpselt samas kohas - Haapsalu Fra Mare Spas. Eelmisel aastal olin siin kõhuvaluga, üle-eelmisel aastal Maarjaga, seekord EBS-i doktoriõpingute tulekahjusid kustutamas. Kas iga aasta novembris on mingi tulekahju, mida Haapsalu spas kustutada? Homme varahommikul mere äärde jooksuringile ja siis päev otsa mikroökonoomikat... nice, really nice...

Me kõik jääme vanaks ja mida me siis arvame?

2011-11-30T22:31:00.000-08:00

Siin mõned fantastilised väljavõtted dokumendist "23 adult truths":

I can't remember the last time I wasn't at least kind-of tired.

Bad decisions make good stories.

You never know, when it will strike, but there comes a moment at work when you know that you just aren't going to do anything productive for the rest of the day.

Can we all just agree to ignore whatever comes after Blue Ray? I don't want to have to restart my collection...again.

I'm always slightly terrified when I exit out of Word and it asks me if I want to save any changes to my ten-page technical report that I swear I did not make any changes to.

Millest tuleb paha tuju?

2011-11-29T09:07:00.001-08:00

Kui vaadata novembrikuu sissekandeid läbi aastate, siis võib järeldada, et küsimus ei ole milleski muus kui ümbritsevas kliimas - ega see ikka normaalne ei ole, et 15.30 läheb pimedaks, muul ajal puhub külm tuul ja vihma sajab. Kuidas ennast positiivselt häälestada? Mõtle jõuludele, aastavahetusele, märtsikuisele puhkusele ja jaanipäevale...

Tallinn 2011 kontoris

2011-11-23T01:41:00.000-08:00

Käisin eile SA Tallinn 2011 kontoris lepingut sõlmimas. Jõudsin kontorisse tööajal, aga kumbagi inimest polnud kohal, kellega asju ajada (heakene küll, ma olen ise ka väga hõivatud inimene ja pole tööajal sageli seal, kus peaksin - see on arusaadav).

Siis öeldi mulle, et ootaksin, kuna üks inimene on parasjagu kontori poole teel. Ootamiseks keegi kuhugi edasi ei kutsunud ega istet ei pakkunud, niisiis jäin esikusse seisma. Kontori tubade vahel jooksid lapsed võidu ja neid ajas taga kellegi töötaja koer. Lapsed lärmasid ja hakkasid mulle mõne aja pärast üle kogu kontori hüüdma: "Kiilakas! Kiilakas!" (mõtlesin, et näitaks neile, mida kiilakas Hitman teha oskab:) Igatahes kontoritöötajatest lapsevanemad ei teinud kuulmagi, mitte keegi ei sekkunud. Lapsed jätkasid koos koeraga tubade vahel tormamist.

Lõpuks tuli inimene, kes andis lepingu, mis oleks minuni pidanud jõudma hiljemalt 11. novembril. Kirjutasin vaikselt alla ja tulin muiates tulema.

Ma ei taha sääsest elevanti teha ja niisama pirtsutada; ma armastan lapsi ja koerad on ka ok, aga minu arvates tuleks kultuuripealinna kontori töökorraldus veidi paremini läbi mõelda ja kindlad reeglid paika panna. Mis siis, kui külastaja oleks olnud mõni oluline välismaa tegelane? Mis mulje selline vastuvõtt oleks jätnud?

Suhted vs tough reality

2011-11-19T02:26:00.000-08:00

Mul on olnud mitu vestlust ja kirjavahetust sõprade ja perekonnaliikmetega, milles olen pidanud valima ühe kahest: kas head suhted või karmi tõe. Olen valinud karmi tõe ja ausalt öeldes ei tunne ennast sugugi hästi. Kui keegi lähedane elab minu hinnangul roosas mullis või soovkujutelmades, siis tuleks heade suhete nimel vakka olla. Teisel juhul tuleks otsekohene eriarvamus välja öelda, riskides sattuda ebasoosigusse. Ja lõpuks kõige olulisem küsimus - kes ütleb, et minu "tõde" on tõesem?

Jutt on elukutse ja eluteega seotud valikutest. Suhtlen igapäevaselt kõige sagedamini muusikutega, kellest enamik elab minu hinnangul soovunelmates - kõlab küll karmilt, aga nii see on.

Lihtsustatud analoogia võib tuua saatest "Eesti otsib superstaari" - mitusada soovijat ühele kohale tähendab paratamatult mitutsadat pettujat. Kas kõik need sajad noored TÕEPOOLEST arvavad, et nendest saab järgmine Eesti superstaar? Teisest küljest on olukord Eestis veidi keerulisem, sest kõik tunnevad kõiki ja keegi (sageli tuttav) saabki ju superstaariks, mis jätab mulje, et see on võimalik. Realistlikult hinnates on see väljavaade üksikisiku seisukohast siiski praktiliselt võimatu - samahästi võib lotopileti osta ja peavõitu oodata. Ja tõepoolest - aeg-ajalt võidab ka keegi lotoga suurema summa. Aga kas maksab sellele enda tulevikulootused rajada?

Klassikalisest muusikast rääkides muutub olukord veelgi keerulisemaks. Kes ütleks 60 pianistile Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, et Eesti turul on ruumi maksimaalselt 3-le ja isegi neil puudub teoreetiline võimalus sellest ära elada? Mis on alternatiiv? Klaveriõpetajaks või isehakanud kontserdikorraldajaks? Aga kas see väljavaade rahuldab inimest, kes on kogu oma teadliku elu klaverile pühendanud?

MÄNGIDA TULEB NEID MÄNGE, MILLES ON VÄHEMALT TEOREETILINE VÕIMALUS VÕITA! See käib muuseas ka igasugu konkursside kohta, kus tulemused on täiesti subjektiivsed ja põhinevad suuresti poliitilistel otsustel (kes on kelle õpilane, kes keda tunneb jne). Konkurss ei ole üldse kõige tõhusam moodus pianisti tulemuslikkuse hindamiseks. Pakun siinkohal välja kolm kriteeriumit:

- audience (kui suure publikuni jõuad: kontsertide arv, plaadistused, internet);

- prestige (milline on sinu maine: millisel tasemel mängid, kellega koos mängid, millistel lavadel üles astud, milliste dirigentidega ja heliloojatega koostööd teed);

- revenue (kui palju teenid).

Kõik muu on teisejärguline ja subjektiivne häma - kui need kolm asja on paigas, siis oled interpreedina läbi löönud. Kui need on paigast ära, siis võid ükskõik mida arvata või öelda, tegelikult asjad ei toimi.

Teiseks veidi laiem teema seoses elukutse valikuga. Siin tuleb igaühel VAREM VÕI HILJEM vastata järgmistele küsimusele:

- millist teenust pakud?

- kellele teenust pakud?

- kes on selle eest valmis maksma?

Kui neile küsimustele vastata ei oska, on tulemuseks häma. Idealistid vaidleksid vastu ja ütleksid, et alustada tuleb hoopis teisest otsast:

- mida sulle tõeliselt teha meeldib?

- milles sa tõeliselt andekas oled?

Ideaaljuhul need küsimused kattuvad, praktikas sageli mitte. Inimesed, kellest sõltuvad teised inimesed, ei saa endale lubada esimestele küsimustele vastamata jätmist.

Kokkuvõttes - ütlesin sellised seisukohad välja ja tegin mitmele lähedasele haiget. Käitusin õigesti või valesti?

Eeter täis

2011-11-16T01:54:00.000-08:00

M küsis mõtlemapaneva küsimuse - kuhu on jäänud tema abikaasas filosoof ja ilukirjanduse armastaja? Suure hurraaga välja hõigatud 24 ilukirjandusteost aastas on kahanenud paariks õblukeseks (peamiselt kristliku sisuga) raamatukeseks, lisaks sellele kohustuslik eriala- ja teaduskirjandus.

Elu on nii suure hooga peale sadanud, et ei jõua enam sammu pidada, rääkimata filosofeerimisest või ilukirjanduse nautimisest. Viimased 2,5 kuud on EETER KOGU AEG HÕIVATUD (laste jutt ja nutt, hädavajalikud kodused asjaajamised, töökõned, töökohtumised, reisid jne).

Selleks, et filosoof saaks elada, on vaja kasvõi ajutiselt TÜHJA EETRIT, mis ei ole pilgeni täis töötlemist vajavat infot. Huvitavad mõtted ei saa tekkida olmeprobleeme lahendades. Kõlagu see nii egoistlikult kui tahes, aga kuu aega veel ja siis teen väikese restardi Tartumaal:)

Kus on spetsialistid?

2011-11-03T04:08:00.000-07:00

EBS-i ameeriklasest professor, kes on õpetanud mitmes riigis nii keskkooli- kui ülikooliastmes, rääkis eile loengus, et teda hämmastasid eesti keskkooliõpilaste tulevikulootused. Küll oli abiturientide hulgas tulevasi IT-firma omanikke, kes IT-st midagi ei tea, aga "palkavad programmeerijad"; küll oli seal sisekujundajaid; küll oli seal tantsijaid ja lauljaid, aga praktiliselt mitte ühtegi SPETSIALISTI. Üks õpilane olevat tahtnud arstiks saada, aga tema tahtis kohe Aafrikasse kolida, et seal tööle asuda.

Küsisin professorilt, kas need pole mitte tüüpilised keskkooliõpilaste vastused üle kogu maailma, kui neilt tuleviku kohta küsitakse. Ta vastas, et Eesti on ainus riik, kus nii vastatakse - hiinlased tahavad näiteks kõik inseneriks saada, eurooplastel on palju selgemad ja läbimõeldumad ning realistlikumad plaanid.

Ise kogesin midagi sarnast hiljuti Soomes (Musiikki & Media messil), kus esitlesime hobikorras tehtud projekti, samal ajal kui meie soome konkurendid olid kõik professionaalid ja spetsialistid, kes teadsid enda arendusprojektis iga viimast kui tehnilist detaili.

Eestlaste põhjendamatult kõrge enesehinnang ja "pilvedes" hõljuvad tulevikuplaanid tekitavad muret, sest keegi peab ju ASJA ka tegema, ei piisa lihtsalt susserdajatest, vahendajatest, lauljatest ja tantsijatest.

Teine küsimus, mille eile loengus pulkadeks võtsime, oli Eesti majanduse tulevikuväljavaated. Vaatasime püsivaks majanduskasvuks vajalikke eeldusi (talendi olemasolu, demograafilised trendid, tehnoloogia areng, haridussüsteem, konkurentsivõime, väliskapitali osakaal jne) ja peale seda ma ausalt öeldes ei näe ühtegi ratsionaalset argumenti, millele toetudes väita, et Eesti majandus on kindlatel alustel ja liigub kasvutrendi suunas. Paneb mõtlema?

Where is the content, people?

2011-10-30T04:52:00.000-07:00

Arutasime M-ga hiljuti, et sotsiaalmeediast on content praktiliselt kadunud, mis veel aasta tagasi olemas oli - Facebook on muutunud ürituste promomiseks ja fotoreportaažiks, uudistevoo peamine teema on see, et keegi on saanud kellegi sõbraks.

Kuhu on jäänud sisu? Kuhu on jäänud ausad-otsekohesed konkreetsed arvamused olulistel teemadel? FB on algusest peale nii ehk naa kiirtoit, aga veel aasta tagasi olid viited artiklitele ja siis keegi arvas teema kohta midagi ja keegi teine arvas teistmoodi.

Inimesed on vist aru saanud, et oma nime ja näoga ei maksa SISU edastada, pigem neutraalsed naljakesed, pildid toitudest ja pidudest, viited pseudo-uuringutele ja loomulikult ürituste promo - kes kus käib ja mida näeb (ilma sisuliste kommentaarideta).

Äkki on siiski kätte jõudnud aeg FB-st ära tulla? Samas ei saa, sest näiteks üliõpilased ei kasuta enam ametlikke õppekeskkondi ja e-maili liste, vaid FB kanalit. Kui mõni professor oleks 10 aastat jääs olnud ja sulaks aastaks 2012 üles, et näiteks EBS-i esmakursuslased oma hoole alla võtta, siis ta ei saaks vist üldse aru, mis toimub:)

Keisri uued rõivad

2011-10-25T08:08:00.000-07:00

Muinasjutt? Ei, reality enamikes valdkondades, sh muusikavaldkonnas. Eesti on lihtsalt nii väike ja kõik tunnevad kõiki, et mida kõrgemal tasemel asju aetakse, seda vähem tahetakse tõde välja öelda. Süstemaatiliselt lausutud mesimagusad kiidusõnad üksteise aadressil (näiteks ajakirjanduses või Facebookis) on võimaldanud tekkida sellisel ringkaitsel, et isegi kui üks osapool teeb suure ämbri, siis keegi ei ütle midagi või mis veel hullem - kiidab takka. Kui keegi (kõrvaltvaataja) julgeb ämbrile tähelepanu juhtida, siis tehakse hoopis temast patuoinas. Ühesõnaga, ei ole enam kedagi, kes ütleks, et keiser on alasti.

Nüüd dilemma - miks MINA seda välja ei ütle, mida niigi kõik näevad? Põhjus väga inimlik - minust oleks lihtsalt KOHATU kogu potentsiaalne karjäär kolleegi ämbrile tähelepanu juhtides ohverdada. Ja sinust, lugeja, oleks silmakirjalik väita, et sa ise teatud olukordades täpselt sama kalkuleeriv pole olnud!

Jah, ma olen tõepoolest valmis kolleegi ämbrite osas teatud maani silma kinni pigistama lihtsalt selleks, et häid inimsuhteid hoida. Küsimus on selles, kust jookseb piir? Täiesti kompromissituks jäädes võib kohe pillid kotti panna ja Eestist ära kolida, aga ainult selleks, et end mujal täpselt samade küsimuste eest leida. Oleks siis veel, et olukord kindlasti muutub, kui keegi tõe välja ütleb. Tegelikult läheb hoopis nii, et olukord jääb samaks, aga ütleja jäetakse ringist välja, muud midagi. See on tõesti keeruline, KEERULINE ma ütlen…

Esimene bitch... ei, ikka pitch

2011-10-22T06:03:00.000-07:00

Minu elu esimene avalik pitching session ei läinud kuigi hästi. Esitlesin rahvusvahelise muusikavaldkonna start-up'ide finaalis Netiraadio lahendust ja enne mind oli võitlustules 4 väga tugevat IT-projekti, kõigil väga head esitlused. Niisiis lõin põnnama...

Läksin žürii ja publiku ette ja korraga... blackout (muusikud teavad kindlasti, millest räägin). Kui mul poleks slaide olnud, ei kujuta ette, millest üldse oleksin rääkima hakanud. Tegelikult polekski pidanud nii palju rääkima, vaid hoopis Netiraadio käima panema.

Üks kord on ikka esimene ja kui nii võtta, ega see maailma kõige lihtsam ülesanne ei ole - 3 minuti jooksul kogu projekt lahti rääkida. Igatahes väärt kogemus.

Nüüd istun siin Tampere hotellitoas ja mõtlen, et ma ei tohiks enda nina toppida asjadesse, milles ma tugev ei ole. IT on muuseas üks nendest. Mis veel? Autod, tehnika ja ehitus.

Varastel hommikutundidel

2011-10-19T19:14:00.000-07:00

Varahommikul, enne raskele tööpäevale vastu astumist, pole midagi paremat kui lugeda Koguja 2. peatükki, kasvõi viimast salmi:

"Sest tema annab inimesele, kes temale meeldib, tarkust ja tunnetust ning rõõmu; aga patusele ta annab ülesandeks korjata ja koguda, et seda siis anda sellele, kes Jumalale meeldib. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine."

Keeruline küsimus jätkub...

2011-10-10T00:54:00.000-07:00

Kui eelmine blogist võis jääda mulje, et nendes küsimustes on kõik selge, siis mida selgem on maailmavaateline seisukoht, seda lihtsam on sellele vastu vaielda. Eriti kui vaidlus käib iseendaga:)

Mida Pühakiri ütleb? "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!" (Galaatia 5:1) "Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses!" (Galaatia 5:13)

Kristlik vabadus tähendab ennekõike elu kooskõlas Jumala tahtega ja Jumala poolt antud piirides. Radikaalsemaks minnes - tõelist vabadust ei saagi olla väljaspool Kristust, vabadus väljaspool Kristust on näiline. Seega, kas pole sellised näilislt dekadentlikud kristlikud kogukonnad jõudnud hoopis sammukese ettepoole ja ära taibanud, mis on elu koorekiht?

Nad püüavad kogukonnana välja lõigata kõik selle, mis viib Kristusest kaugemale, olgu selle hinnaks näiliselt mitmekesisuse kadumine või mitte. Äkki nad on ära taibanud hoopis sügavamad püsiväärtused, mille vastu vabamõtlejast skeptik jääb jõuetuks?

Keeruline küsimus...

2011-10-09T23:41:00.000-07:00

Eile vaatasime videot Rootsi kristlikust kogukonnast, kus elab umbes 3000 inimest. Mõned meie sugulased olid kogukonnaga kokku puutunud juba rohkem kui 20 aastat ja kinnitasid, et nende vahel valitseb tõeline rahu ja armastus, nende abielud püsivad, nad viljelevad terveid eluviise, elavad kaua jne. M oli lugenud statistikat, et maailma kõige õnnelikumad, tervemad ja pikaealisemad inimesed elavad just sellistes rahumeelsetes (ja sageli kristlikes) kogukondades (sh amishid jne).

Sellega seoses tekkis kaks kiuslikku küsimust. 1) Kas ma ise tahaksin sellises kogukonnas elada? 2) Kas ma tahaksin, et kõik inimesed elaksid sellistes kogukondades (või selliste põhimõtete järgi)? Kristlasena peaks minu vastus olema üsna selge, ometi vastaksin mõlemale "ei". Miks?

1. Elus on liiga palju asendamatut-väärtuslikku, mis ei mahu sellistesse kogukondlikesse-põhimõttelistesse piiridesse. Me elame värvikirevas maailmas värvikirevat elu ja inimeste kultuuriline spekter ulatub seinast seina. Keegi on hästi öelnud, et ühes korralikus majas on oma koht nii elutoal, magamistoal, esikul, vannitoal kui ka panipaigal, keldril ja tualetil - meil ei ole mõtet ühte paremaks pidada, kuigi mõni tuba võib tunduda esinduslikum. Seega minu esimene argument puudutab kultuurilist mitmekesisust, mida eelistan universaalsele kultuurilisele homogeensusele.

2. Teiseks, elu juurde kuulub alati teatud kogus sarkasmi ja irooniat, samuti tugevama õigust ja üksteise "tögamist" - kui need elust lahutada (mis on omane sellistele kogukondadele), muutub elamise protsess lihtsalt liiga üksluiseks ja igavaks. Inimesed ei ole loodud võrdsetena (tean, et tänapäeval ei ole ilus nii öelda!), ühed ongi andekamad ja võimekamad. Selle hinnaks on ühiskonna poolt sisse kodeeritud kõrgendatud ootused võimekamate inimeste suhtes. Püüd kõiki võrdselt kohelda ja kunstlikult inimestevahelised hierarhiad kaotada muudab sarkasmi, iroonia, tugevama õiguse ja "tögamise" justkui ebaeetiliseks, mis omakorda toob kaasa ebaloomulike tabude tekkimise ja seega igavama, üksluisema ja allutatuma ühiskonna.

3. Kolmandaks hindan väga kõrgelt vaba mõtte jõudu. Ühiskonnal, kus valitsevat mõtteliini ei seata kahtluse alla ja kus teisitimõtlemine on tabu, ei ole pikas plaanis tulevikku. Vähemalt mina sellises ühiskonnas elada ei tahaks.

Kokkuvõttes meeldib mulle Eestis elada - saan olla kristlane, ilma et mind taga kiusataks. Samal ajal meeldib mulle, et teistel inimestel on võimalus vabalt valida nii kristluse kasuks kui ka kahjuks - selles valikuvõimaluses on midagi elutervet.

Just saying...

2011-10-08T02:25:00.001-07:00

Aeg, mida sul on, on raha, mida sul ei ole.

Eksporditeemaline raadiosaade

2011-10-05T10:28:00.001-07:00

Saates osalevad: Jüri Leiten, Anu Tali, Kadri Tali, Juko-Mart Kõlar. Intervjueerib Kristel Kossar.

http://podcast.kuku.ee/2011/10/01/publikumark-2011-10-01/

Tallinna börsi ärikultuur

2011-10-04T09:25:00.000-07:00

EBS-is on kaitstud magistritöö, kus analüüsitakse Tallinna börsil noteeritud ettevõtete aktsiahindade kõikumisi seoses majandustulemuste või oluliste uudiste avaldamisega. Ausas ettevõtluskultuuris peaks aktsia hüppeline liikumine JÄRGNEMA majandustulemuste või teiste oluliste uudiste avaldamisele, Tallinna börsi aktsiahindade muutuste analüüsist tuleb välja, et meil toimub aktsiahindade hüppeline kõikumine paar nädalat ENNE majandustulemuste või oluliste uudiste avaldamist. Näiteks Tallinki aktsia kukkus täna 5% - kas see tähendab, et paari nädala pärast tuleb välja mõne omanikeringi kuuluva isiku puukfirma haakimine Tallinki külge?

Tallinki restoranis

2011-10-04T05:27:00.000-07:00

Sel aastal on kõik tööpäevad planeeritud 15 minutise täpsusega - ärkan 6-7 vahel ja kui kell saab 18 (välja arvatud kolmapäevad kui loeng lõpeb 20.45), panen lihtalt arvuti kinni. Vahetult enne lõunat käin 20 minutit Kalevi ujulas, et natukenegi füüsilist teha.
Kui küsida, kuidas ma FB sünnipäevaõnnitlusi jõuan sisestada, siis see on hommikul enne tööasjadega alustamist ja võtab tavaliselt 30-40 sekundit, mitte rohkem. Blogi saan kirjutada seetõttu, et Tallinki restoranis ei ole korralikku wifit ja ma ei taha sellele rohkem enda närve kulutada - kirjutan hoopis blogi.
/.../
MOSKVA - iseloomuga linn! Septembri lõpus käisime Mihkliga Moskvas, kus ta mängis "The Seasons" festivali raames koos Moskva Kammerorkestriga Tõnu Kõrvitsa "Safrat". Kremli ümbruse tänavad on tumedate klaasidega maastikuautodest umbes, relvastatud turvamehed ootavad kannatlikult, kuni nende kuldkettidega kaetud bossid hotelli "National" restoranis kiiremad napsud teevad, et siis edasi kihutada - kes teab, mis asju ajama. Kremli taga sõidavad autod 120 km/h, GAI putka kõrval juttu ajanud miilits läheb äkki putkasse, vajutab nupule ja korraga tekib punase tule taha pikk autode jada. Miilits jätkab rahulikult sõbraga jutuajamist ja keerutab vaikselt kumminuia ("argument 2", nagu öeldakse), kuni lõpuks julgeb keegi korraks signaali anda. Miilits käratab "A tõ što?!", suunab signaalitaja tee serva ja laseb lõpuks teistel minna. Kui kõnniteepoolne rida on täis pargitud, jätavad kõvemad mehed maastikuautod lihtsalt nende kõrvale - vaadake ise, kuidas välja saate! Üks eriti kõva mees ei mahu kuhugi parkima ja jätab auto lihtsalt jalakäijate ülekäigurajale.

Kõigest hoolimata on Moskvas ISELOOMU, mida Euroopas enam naljalt ei leia. Me ajame taga seadusetähte ja propageerime võrdsust kõigile ja kõiges. Samas on selge, et inimesed ei ole võrdsed - me oleme sündinud erineva võimekusega, aga enam ei ole viisakas nii öelda. Näiteks Moskva muusikakoolis ei ole probleem, kui õpetaja teeb ühe lapsega tundi iga päev, teisega kohtub paar korda kuus - laste võimekus on lihtsalt erinev, kuigi linn maksab kõigi laste pealt võrdset pearaha.
Tegelikult on suur oht igasugustesse dokumentidesse kinni jääda, samal ajal kui asjad jäävad tegemata. Rääkisin ühe elektritarvete ettevõtjaga, kes ütles väga tabavalt, et tänapäeva ärihariduse saanud noored räägivad muudkui visioonidest, missioonidest ja strateegiatest, aga asja enam teha ei saa. Vana kooli mehed ei tea nendest sõnadest midagi, aga kui helistad ja lepid kokku, siis kõik toimib.
/.../
Toon lähiminevikust mõned näited, millel on kindlasti tugev seaduslik põhjendus ja igas mõttes korrektne taust, aga mis tegelikult on puhas ajaraiskamine:
(1) Tallinna koduomanikud peavad eraldi avalduse tegema, et maamaksust vabastust saada. Kuna kasutan Maci kõige uuemat operatsioonisüsteemi, siis ma ei saanud seda ID-kaardiga teha, koha peale minna ei tule kõne allagi - mul lihtsalt ei ole selleks aega. Lõpuks jamasin taotlusega 2 tundi, enne kui sain selle vana arvutiga tehtud. Vaatame nüüd asja teises plaanis - KAS TALLINNAS ON ÜHTEGI TÄIE MÕISTUSE JUURES KODUOMANIKKU, KES EI SOOVIKS MAAMAKSUST VABASTUST? Miks ma pean selleks eraldi avalduse tegema? Selle avalduse jätavad esitamata ainult need, kes magavad õige tähtaja maha; kelleni see info pole jõudnud, või kes ei saanud aru, mida ja kuidas on vaja teha, et avaldus sisse anda. Miks ei võiks nii olla, et need, kes SOOVIVAD maamaksu edasi maksta, teevad eraldi avalduse ja teised vabastatakse automaatselt maamaksust? Oleks ju palju loogilisem?
(2) Seoses euro kasutuselevõtuga peab iga ettevõte muutma osakapitali eurodeks. Selleks on vaja osanike koosolek kokku kutsuda, et põhikirja muuta jne. Kindlasti on selleks mingi seaduslik põhjendus, aga reaalselt ma ei näe ühtegi ettevõtjat, kes sooviks enda ettevõtte osakapitali kroonides säilitada, kui meil on euro kasutusel. Miks ei võiks kõigi ettevõtete kroonides osakapitali seoses euro tulekuga automaatselt eurodesse konverteerida? Miks kõik ettevõtted peavad sellele jamale vähemalt pool tundi aega pühendama? Eestis on üle 100 000 ettevõtte - see tähendab, et VÄHEMALT 50 000 TÖÖTUNDI LÄKS TÄNU SELLELE NÕUDMISELE LIHTSALT RAISKU!
(3) Kui olen ettevõtte ainuosanik ja ainus juhatuse liige, miks minu juhatuse liikme volitused lõppevad iga 2 aasta tagant? Olen reaalselt sattunud olukorda, kus EAS-i taotluse menetlemine on peatatud seetõttu, et ma ei ole enda volitusi juhatuse liikmena pikendanud. Miks peavad kõik need ettevõtted, kus on 1 osanik, kes on ühtlasi ainus juhatuse liige, iga 2 aasta järel sellist avaldust tegema?
Tegelikult on selliseid näiteid veel ja veel, need on kõik "toredad" asjad, mis söövad minu elust väärtuslikke tükikesi, mille võiksin hoopis perega veeta.
/.../
Ootan suurima huviga 6. oktoobrit, kui toimub isa juubelile pühendatud autorikontsert. Kuulan vargsi tema teoseid ja imestan, kui häid asju ta on kirjutanud.
/.../
Emakene sai Kultuurkapitali aastapreemia, mille ta oli minu arvates juba ammu ära teeninud - vihtusime Estonias õnnelikult tantsu ja järgmisel nädalal sõidavad vanemad reisile, millest nad on aastaid unistanud - Iisraelisse. Nii et Sõle ja Õle muutuvad mõneks ajaks Segasummasuvilaks, mis on iseenesest armas - üle pika aja vendade ja õdedega koos elada.
Tallinn hakkab lähenema, adjöö!

Õpetussõnad 15: 16-16

2011-09-15T21:58:00.001-07:00

Parem pisut Issanda kartuses kui suur varandus ja rahutus selle juures.

Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine.

Terpet nje maguuuu....

2011-09-12T05:06:00.000-07:00

Käisin täna Vene saatkonna konsulaarosakonnas ja seal valitses... aasta 1970. Lihtsalt üle mõistuse, kuidas inimene võib olla orienteeritud MITTEMIDAGITEGEMISELE ja vabanduste või õigustuste otsimisele, miks ta sinu heaks midagi teha ei saa. "Nje maguu..."

Kolm päeva tagasi viis M täpselt samad viisadokumendid sisse ja kõik toimis, täna oli letis teine inimene ja enam ei toiminud. On vaja ORIGINAALTEMPLIT. Ehk siis sama paberit, mis on värviliselt prinditud. WTF? Selline suhtumine kuulub 20. sajandi keskele kuskile perifeeriariiki, mitte 21. sajandi Euroopa naaberiiki.

Väga pettunud...

Vana ja konservatiivne...

2011-09-11T22:51:00.000-07:00

Jah, minu iganemine on kaasa toonud mitmeid muudatusi hoiakutes - ühest küljest olen muutunud paljude asjade suhtes leplikumaks, teisest küljest olen hakanud mõtlema asjade suuremale tähendusele. Tulin just Bestivalilt, Inglismaa ühelt suuremalt festivalilt, kus teiste seas astusid üles Björk, Pendulum, Primal Scream, Village People, The Cure ja veel mitmed, kes mainstream'i publikule suurt midagi ei ütle, aga asjatundjatele küll.

Väga tore festival ja väga toredad inimesed - sõbrunesin kiiresti festivalikorraldajatega Hiinast, Venemaalt, Jordaaniast, Liibanonist, Palestiina territooriumilt, Uus-Meremaalt ja Indiast. Näen siin mitut head võimalust koostöö jätkamiseks (eriti Moskva ja Pekingi suunal), aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid festivalist endast.

Kümned ja kümned tuhanded noored, varustatud kummikute ja kõige veidramate kostüümidega, mis üldse pähe võib tulla, veetmas nädalalõppu Isle of Wight'il, Bestivali toimumiskohas. Millises festivali otsas ma ka ei viibinud - näiteks "Maagilises Metsas", kus loeti dub-poetry't -, väike kanepivine oli ikka õhus. Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, milline on selle festivali tähendus suuremas plaanis.

Välifestival on koht, kuhu inimesed tulevad unustama igapäevarutiini, meenutama lapsepõlve, kuulama muusikat ja ennast vabana tundma või siis "lõõgastuma". Kahjuks kuulub selle juurde tohutus koguses erinevaid perverssusi ja elupõletajalikku käitumist. Igasugused transvestiidid, loomadeks või erinevateks kultusetegelasteks riietunud inimesed, üleseksualiseeritud läbikäimine suvaliste inimestega, roppused publiku seast ja lavalt, ahelsuitsetamine, pidev joomine, narkootikumid… you name it, you got it.

Tean, et kõlan vastiku konservatiivina, aga minu arvates ei täida selline üritus külastajate jaoks algselt püstitatud eesmärki, milleks võiks olla hea muusika mõnusas seltskonnas. Noored on tulnud lõõgastuma, selle asemel alustavad nad järgmist nädalat rampväsinuna; nad on tulnud mõnusalt aega veetma, selle asemel on paljudel pohmell ja erinevate narkootikumide järelmõju; nad on tulnud ennast välja elama, selle asemel tehakse asju, mida hiljem kahetsetakse (magamine suvaliste inimestega, vägijookide või mõnuainete mõju all tehtud lollused); nad on tulnud head muusikat kuulama, selle asemel kostab erinevatelt lavadelt kõrvulukustav mürin, mis seguneb festivali keskosas ühtlaseks müramassiks.

Mõned võivad öelda, et kui ei meeldi, siis ära tule. Olen täitsa nõus - rohkem ei tulegi. Ma lihtsalt arvan, et sellised festivalid ei mõju tervikuna ülesehitavalt ja positiivselt, vaid pigem destruktiivselt. Minu jaoks on kõige olulisem väärt muusikaline elamus, mida heade sõpradega koos nautida, aga sellises vormis ei täida festival seda eesmärki. Piisab ühest õhtust hea muusika saatel heade sõpradega mõnusas kohas; selle nimel pole vaja 3 päeva irratsionaalselt pidu panna. Lõpetagem leebemalt - see on ainult minu arvamus.

Nüüd jooksen lennukile…

Tight schedule

2011-09-06T23:58:00.000-07:00

Aasta on alanud hullumeelse tempoga - EME töö, EBS-i töö, loengud EMTA-s, doktoriõpingud, teadusprojekt ja täna algab Londonis Briti Nõukogu kontaktüritus. Mul on välja kujunenud asjade tegemise järjekord, aga nüüd, enne lennukile minekut, on prioriteetses A-listis 3-4 punkti, mida lihtsalt ei jõudnudki teha ja ma ei tea, mis nendest saab - näiteks 29. septembri World Music Forum'i konverentsiettekanne. Päris nukker, kui ajapuudusel ei saa esineda rohkem kui 100 riigi esindajatele maailma suurimal muusikakonverentsil.

See aasta on ühtlasi esimene, kus nädalaplaan tuleb teha tunniajase täpsusega. Otsustasin, et laupäevaks-pühapäevaks ei tohi midagi muud peale pere ja puhkuse planeerida, muidu avastan ennast varsti jälle mõnest Eesti karu... spaast paaniflöödi saatel maohaavu ravimas...

Home sweet home

2011-08-25T03:22:00.000-07:00

Eile panin taas kord tähele, et olen suureks saanud: tegin puldiga värava lahti, sõitsin hoovi, võtsin pagassist toidukotid, avasin välisukse, tassisin kotid teisele korrusele, keerasin võtmega korteriukse lahti, panin sussid jalga, astusin kööki ja panin toidukraami külmkappi. Pesin nõud, valmistasin korraliku lõunasöögi ja vaatasin aknast välja, kas hoov on ikka korras.

Alles see oli, kui kõike seda tegid isa ja ema. Mina istusin koos õega tagaistmel ja koju jõudes läksime Kadriga kohe mängima, kuni ema köögis süüa valmistas.

Varsti tuleb M Tartust koos kahe särasilmse põnniga, kes istuvad mõnusalt issi auto tagaistmel ja ootavad, kuhu neid viiakse ja mida põnevat ette võetakse. Millal emme söögi valmis teeb?

Nii ta läheb...

Siin mõned toredad pildid suve lõpetamisest Kantkülas.

Tähelepanu, intervjueeritavad!

2011-08-23T06:18:00.001-07:00

Kuulan mõnikord autos Pereraadiot või Raadio 7-t ja mulle on silma jäänud üks paha komme, mida ma teiste kanalite puhul (Vikerraadio, Kuku) ei ole sellisel määral täheldanud: intervjueeritavad teevad vestlussaadetes sageli põhjapanevaid järeldusi ja kasutavad võimsaid metafoore ja üldisi väljendeid nagu "meie ajastu", "praegune ühiskond", "tänapäeva kogudus" jne, toomata seejuures ühtegi konkreetset näidet või põhjus-tagajärg seost. Samuti jääb argumentatsioon sageli puudulikuks ja väited põhinevad isiklikel arvamustel, kristlikel stampidel ja tuntud klišeedel.

Ma ei arva, et kristlikud kanalid peaksid kopeerima riiklike kanalite saateformaate ja järgima vestluses ainult akadeemilise / teadusliku / loogilise argumentatsiooni reegleid, aga siiski oleks hea, kui põhjapanevaid väiteid ja võimsaid metafoore illustreeriksid konkreetsed näited ja põhjus-tagajärg seosed. Vestlussaate juht peaks palju rohkem küsima "miks", "kuidas", "millele toetudes" ja mitte nii palju "kuidas sulle tundub", "mida sa arvad" jne. Siis on ka minul, saate kuulajal, palju parem teemaga haakuda, saan paremini kaasa mõelda ja edasi arutleda.

Lihtsalt selline tähelepanek.

Tähistaevas

2011-08-22T13:49:00.001-07:00

Tähistaevas tekitab mõnele hirmu ja üksindust, minule ainult turvatunnet - seal kuskil kaugel on mu igavene kodu. Kõik see, mis siin, on ajutine - see, mis jääb sünni ja surma vahele, on kõigest mõnikümmend aastat. Mis saab pärast, see on igavene. Mis tähtsust sel on, kes ma olin, mida ma saavutasin, kui palju ma teenisin? See kõik hääbub, ainult mälestus jääb, mis elab edasi lastes ja lastelastes, kõik muu kaob. Itaalia kirjandusest mäletan, et juba Dante Alighieril oli kolm surma: füüsiline surm, kadumine inimeste mälust ja lõpuks tekstide kadumine. Minul mingeid tekste ei ole, nii et loeb ainult füüsiline surm ja sõprade-sugulaste mälu. Seda enam tuleks mõelda sellele, mida minu lähedased mäletavad - kas omakasupüüdlikku snoobi või südamlikku sõpra? Mida ma oma lastele pärandan? Kas kadauvväikese varanduse või maailmavaate: ligimesearmastuse, empaatiavõime ja heasoovlikkuse? Tähistaevas aitab meeles pidada, et me oleme ainult rändurid ja meie elu on ajutine - selles valguses muutuvad paljud "tähtsad" asjad tähtsusetuks ja vastupidi. Tähed on me sõbrad.

Dalai-laama kõnest

2011-08-17T21:50:00.001-07:00

Surm on meie elu osa. See tuleb paratamatult. Ärge muretsege. Tähtis on see, et kuni me elame, peaks meie elul mõte olema. Et surres oleks tunne: ma olen elanud mõttekalt, ma pole kunagi teistele probleeme tekitanud; kui vähegi võimalik, olen ma pühendunud teiste teenimisele. Siis oled sa surres õnnelik ega kahetse midagi. See on oluline.

5. august 2011

2011-08-04T02:04:00.000-07:00

Tegelikult on täna 4. august, aga homme ei jõua kirjutada. Viimased päevad on olnud fantastilised - sõitsime lapsukestega Tartusse, käisime sõpradel külas ja siis tulin paariks päevaks üksinda Tallinnasse. Kolasime M, T ja J-ga hommikuni linna peal. Ma pole seda väga pikka aega teinud, nostalgia tuli peale. Järgmisel päeval sõitsime T-ga Pikakosele, veetsime mõnusa õhtu metsas ja saunas. T pillab sarkastilisi märkusi meie uue auto kohta - andku minna, ega see mind väga ei häiri. Ainult natuke. Hommikul saime M-ga üle pika aja kahekesi kohvi juua. Praegu olen Pilistveres Oleviste noortelaagris - ilm on suurepärane, noortest õhkub mingit erilist värskust ja üldine atmosfäär on muhe. Täna liigun edasi Leigole, kus Maarja teeb vendade Urbidega orkestriproovi. Saan homme 28 - kas ma siis tegelikult ka tean, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen? Mingi ettekujutus on tekkinud, aga mida aeg edasi, seda enam püüan hoiduda kinnisideedest - elu on näidanud, et asjad ei lähe nii nagu plaanitud - ometi on vaja plaane teha. Mida järgmine aasta toob? EME projektid, esimene rahvusvaheline kontsertturnee Mihkliga, isa juubelikontsert, loengud EBS-is, doktoritöö esimene peatükk, EAS-i tugistruktuuride meede, lastega pikem reis...

5. august 2010

Kas 27 on juba vana? Tippsportlased panevad uiske varna ja FC Reaali väravavaht on 20-aastane. Lugesin eelmiste aastate kirjutisi - tundub, et olen veidi tasakaalukamaks muutunud, enam ei näe asju nii emotsionaalselt. Ajasime juttu ühe 20ndates noormehega, kelle silmad särasid ja elu oli täis seiklusi. Mäletan väga hästi neid õhtuid ja öid, kus pea oli täidetud selliste küsimustega nagu "mida ta küll mõtleb?", "kas ta saadab SMS-i?", "kas me läksime eile liiale?", "äkki mulle meeldib hoopis keegi teine?", "me ju käime ja ma ei tohiks nii mõelda". Naljaninad:)

Tegelikult on kõik väga hästi, tänu Jumalale. Lapsukesed kasvavad, M on viimase peal, pere ja sõbrad... Olen businessi osas ka maha rahunenud, kõige parem on ausa tööga leiba teenida ja elust rõõmu tunda, mitte mingite veidrustega kellegi teise arvelt rikastuda. Pole vaja majandusliku eliidi poole trügida - ega keegi seal niikuinii avasüli ei oota - ainult kott tõmmatakse pähe kui liiga hästi minema hakkab.

5. august 2009

26. verstapost - aeg taas kokkuvõtteid teha. Kas haridus, perekond, elukoht, sõiduvahend ja kõik muu selline on head mõõdupuud? Suurem osa inimeste "saavutustest" on riista pikendus tsiviliseeritud kujul, ei midagi muud. Järgmise aasta peamiseks eesmärgiks võiks olla efektiivsem ajakasutus. Enam pole jäänud ühtegi ettekäänet - mul on suurepärane kontor, parajalt aega ja üle keskmise motivatsiooni. Seega on kõik vajalikud komponendid olemas - aeg, ruum ja inimene. Sünna tuleb vägev. Esimest korda on mõned sõbrad väikeste lastega. Vaat, kus aastad on edasi läinud!

5. august 2008

Kell on 10.01, istun meie uues ilusas köögis Maarja vastas ja vaatan, kuidas ta puuvilju lõikab, et meile midagi mõnusat valmistada. Mõne aja eest helistasid M, T, R ja L vihmasest laagrist. T soovis palju õnne ja lükkas siis - nagu lehm - ääreni täis piimaämbri tagajalgadega ümber, öeldes tervituse lõppu midagi sellist, et "ma mõtlesin, et helistan praegu ära, muidu pärast unustan..." Õhtu kisub loominguliseks, külalisi jagub pianistist mustkunstnikuni. Praegu on mul arvel 92 krooni, loodetavasti tehakse kärmelt mõned ülekanded. Muidu tuleb lootma jääda ühe aramea keelt kõneleva juudi-habemiku peale, kes vee taas kord veiniks muudaks. Aga selle juudi-habemikuga on mul viimasel ajal head suhted. Mida uus aasta toob? Eelkõige ühe armsa pisikese poisu:) Teiseks - ülikooli auditoorse töö lõpu. Kolmandaks, elukoha laiendamise (ja suurema võlakoormuse). Neljandaks, esimese suurema tehingu eesti muusikaga. Hommikusest kirjakohast (Jeremija 30:14) lugesime järgmist: "Kõik su armukesed on sind unustanud, nad ei küsi su järele." Mnjah, tore lugu küll.

5. august 2007

Sünnipäev jõudis kätte L´i juubelipidustustel. Poolkuu paistis, laternad põlesid, armeenlasest kokk valmistas lambaliha ja mina tantsisin - õigemini karglesin - ligi 50-aastaste daamidega ladina-ameerika tantse. Igal asjal on oma hind. Minule maksti eile piisavalt palju, et suurema südamevaluta süldimuusikat lasta. Mis oleks alternatiiv? 12 päeva ehitusprojektil? Või kolm kuud VHK-s inglise keelt? Niisiis sel aastal kujunes minu hinnaks 10 krooni minut - selle eest olin valmis enda vähem olulistest põhimõtetest loobuma. Huvitav, mis see hind järgmisel aastal on? Öösel kohtusime M-ga, kes oli just Põltsamaalt tulnud ning me ööbisime Jaanuse juures. Koju jõudes sattusin peale narkarite kambale, kes meie akna all süstis, kutsusin politsei, aga nagu ikka - nad ei jõudnud kohale. Kavatsen endale kaks kinki osta: uue mobiili ja ninakarvade lõikuri. Vaatame, mis õhtusest peost saab, kuna paljud ei saa tulla.

5. august 2006

Ilus päikesepaisteline hommik. Jõudsime koju Pärlijõelt, kus olime kolm nädalat. Auto on mõlkis. Järjekordne verstapost tekitab soovi valgelt paberilehelt alustada, olen seda vist kümneid kordi teinud, aga püsivust pole. Mida tahaksin järgmisel aastal? Igal hommikul Piiblit lugeda ja palvetada. Hoida pidevalt silme ees üks väljapaistev inimene. Varsti läheme poodi ja ostame hommikusöögiks midagi mõnusat. Madis ja Anti on juba sünnipäeva-SMS-id saatnud. Tore kui meeles peetakse. Tahaks nii väga Soomes toreda pere leida. Auto võiks kuskil odavalt sirgeks lüüa. Kas peaks firmasid looma? Terve desktop on ööülikooli loenguid täis.

Sügislegendid

2011-08-02T12:44:00.000-07:00

Vaatasin täna üle pika aja "Sügislegende", mis on üks mu lemmikfilme. Olen vist väga vanamoeline, aga mulle tõesti meeldivad 90ndate aastate filmid, kus "digiläbu" ei eksisteerinud ja põhirõhk oli süžeel ja lavastusel. Siia kuuluvad "Forrest Gump", "Braveheart", "Pulp Fiction" jt.

"Sügislegendidides" joonistuvad väga selgelt välja tugevad karakterid - tegevus toimub 20. sajandi alguses, aga meil, 21. sajandi inimestel, tekib seletamatu nostalgia situatsioonidega, milles me ise pole viibinud. Teiseks meeldib mulle aja kulgemise motiiv - kogu tegevus toimub Ludlow perekonna kolme poja ümber ja vaatluse all on paarikümneaastane periood, mis sisaldab Esimest maailmasõda ja sellele järgnevaid kümnendeid.

Oleks veel mõned mõtted, aga praegu pean filmi edasi vaatama.

Fast forward

2011-07-29T14:40:00.000-07:00

Kohtumised, mis jäävad ära, sest keegi on "haige" või "kinni". Mailivahetus, aga inimesed pole mõttega asja juures. Rand. Võrkpall. Liha. Saaremaa heinamaa juulikuu öö. Naer. Tähistaevas. Lõke. Vorst. Ooperipäevad. Ilusad inimesed. Haljastus. E-mailid, millele ei tule vastust ja millele ei taha vastata. Salinger. Identiteet. Toredad lapsed. Artis. Armsad sõbrad. Pahurad lapsed. Jalgpall. Sugulaste kokkutulek. Palav. Varsti on sünnipäev.

Pilk

2011-07-17T23:01:00.003-07:00

Ta vaatas mind nagu 1-liikmeline komisjon, mille ülesandeks on välja selgitada, miks mul nende jookidega nii kaua läheb.

Naljakad ja lollakad...

2011-07-14T08:27:00.000-07:00

... need uusrikkad, ma mõtlen:)

Kutsusin täna politsei ühele mafioosnikule, kes oma tuttuue Mercedese minu kodutänavale keset teed parkis, nii et sealt ei saanud sisse ega välja. Politsei tuli kohale ja selgus, et auto pole üldse registreeritud, talle tulid mingid suured jamad kaela.

Kes on need inimesed, kes ostavad (või varastavad?) rohkem kui miljon krooni maksva auto, mis pole registrisse kantud ja pargivad selle keset teed? Tüüp ise oli selline tüüpiline jõmm: tõmmu, lihaseline, kuldkettidega ja edeva lillelise pluusiga.

Kevin ütles, et Prantsusmaal on silma järgi praktiliselt võimatu eristada, kes sulle tänaval vastu tuleb - kuulsate suguvõsade järeltulijad käivad vaat et tagasihoidlikumalt ringi kui ülejäänud rahvas. Ta tunneb isiklikult ühte printsessi, kelle juures ta Roomas ööbib ja kelle välimuse põhjal võiks arvata, et ta õpetab mõnes maakoolis prantsuse keelt. Kord kõndisid nad Londonis The Lanesborough hotelli eest mööda, kus öö maksab umbes 7000 naela ja kuna printsess oli pisut väsinud, siis jättis Keviniga hüvasti, et seal veidi puhata. Siis see "maakooli õpetajanna" tõmbas krediitkaardi silmagi pilgutamata läbi ja läks tuttu...

Seevastu Moskvas saab kohe aru, kes on boss - valge ülikond, kuldketid ja relvastatud turvamehed näitavad suuna kätte.

Siin tulevad kultuurilised erinevused mängu, aga üldiselt meeldib mulle old money rohkem - nad ei pea kekutama, et end väärikana tunda. New money kipub ikka enda uut registreerimata Mercedest keset teed parkima - tal on lihtsalt pohhui.

Üks kommentaar jäi silma

2011-07-14T02:40:00.000-07:00

Ülla Vähk kirjutas Delfis (13.07):

Kristliku usu mõte on, et kõik on kutsutud, mitte kõik ei ole õiged. Jeesus ei tulnud kõiki kiitma, ta tuli meeleparandust jutlustama. On elementaarne, et kui kõik oleksid õiged, siis ei oleks [...] Jumalat vaja. Ning kui [...] Jumal on, on de facto olnud läbi kõigi aegade kõigil rahvastel, siis on selleks olnud reaalne põhjus. Kõik ei ole automaatselt õiged, kõik ei ole suhteline, kõik ei ole lubatav. Ega ka tõde ei ole lõputult suhteline ja näiline, nagu ütleb homoabielu soosiv politoloog Eero Janson: „Tõde ja moraalinormid on fikseeritud võimupositsioonilt, seega suhtelised kui mitte näilised.“

Mõnus jaanipäev

2011-06-28T02:22:00.001-07:00

Jaanipäeva paiku on kõik eestlased korraga lõunamaalased: saavad hästi läbi, soovivad teineteisele head ja ei räägi tööst. Meie jaanipäev saabus juba väga mitmendat aastat Peipsi lähedal Kantkülas, seekord jõudis kohale 8 perekonda 11-st.

“Üks maja, kaheksa perekonda – kes lahkub esimesena?” See oli hüüdlause eelmisest aastast. Üle-eelmisel aastal rääkisime külalegende Aidakollist. Sel aastal lugesime 1989. aasta Noorte Häälest artiklit “Erootika ja ühiskond”, kus autor tõi statistika, et 30% ameerika meestest jääb impotentseks hirmust seksuaalselt vabanenud naiste ees. Loomulikult hakkasid kõik mehed sääraseid naisi kartma ja sulgesid õhtul hoolikalt tubade uksed – mine sa tea, millal need 1950. aastatel Ameerikas seksuaalselt vabanenud naised maja tagant metsast välja ilmuvad, hõõguvad punased silmad peas.

Esimesel päeval sõitsid lapsed murutraktori ja rolleriga, õhtul süttis iseeneslikult hiiglasuur lõke, hävitades välkkiirelt kogu vanakraami, mille aidast kokku olime kuhjanud. Teisel päeval käisime liivakarjääris hüppamas ja liivalosse ehitamas ja mängisime võrkpalli. Kolmas päev möödus lauamängude, liigsöömise ja korvpalliga. Eile käisime Peipsi ääres ujumas, taustaks kohalikud suitsukalad ja hapukurgid.

Istume lauas, naudime kala ja valget veini. Arutleme maailma asjade üle ja paneme inimsuhteid paika – millised ikkagi on naiste ja meeste printsipiaalsed erinevused ja milliseid üldistusi ei tohiks teha?

M-i inglilokkidega peanupp paistab ainult natuke üle viljapeade kui ta viljapõllul teiste laste eest põgeneb. G magab õndsat printsessiund ja võitleb vereimejatest koletiste, sääskedega, kes võrgu vahelt kärusse on pugenud.

Sume suveöö näitab esimesi arglikke kuukiiri kui me mööda tühja maanteed Tartu poole sõidame. Lapsed jäävad magama.

Vabast sõnast

2011-06-20T00:33:00.000-07:00

Facebook on pinnale tõstnud ühe põhimõttelise küsimuse: kui palju jagada enda isiklikku elu ja tõekspidamisi avalikkusega? Me oleme kuulnud näidetest, kus keegi on tööle võetud või töölt lahti lastud just seetõttu, mida tema kohta guugeldades teada saadakse. Kes on ta sõbrad, millist infot ta avaldab, milline on tema maailmavaade?

Kellelgi pole probleemi, kui kuulud jalgpalliklubisse, külastad head teatrietendust või kontserti, jagad mõne hea nalja või avaldad hea maitse piiril pilte nädalavahetuse peost või reisidest. Nimetame seda turvatsooniks. Samal ajal ei ütle see inimese kohta suurt midagi, see on lihtsalt "fun".

Aga kuidas on lood ebamugavate ja emotsionaalsete teemadega? Kui keegi paneb FB-sse üleskutse astuda välja homoabielude poolt või vastu? Kui keegi kutsub hääletama mõne erakonna või konkreetse kandidaadi - näiteks iseenda - poolt? Kui keegi avaldab usulisi veendumusi eesmärgiga teisi sama usku pöörata? Iga sellise küsimuse puhul võib kindel olla, et sõprade hulgas on inimesi, kes arvavad samamoodi, aga ilmselt veel rohkem neid, kes arvavad teisiti. Kellega hästi läbi saada ja kellega mitte? Keda solvata ja keda mitte?

Enamikul meist on väljakujunenud põhimõtted ja mingis küsimuses kuulume kõik mõnda subkultuuri või vähemusse. Ja nendest veendumustest moodustub see, kes me oleme. FB annab võimaluse seda avalikult välja öelda. Aga miks? Mida sellega saavutada?

Jah, ma olen kristlane, olen homoabielude vastu, olen abordi vastu, olen abielu ja traditsioonilise peremudeli poolt. Aga miks peaksin seda kõigi "sõpradega" jagama? Mida ma saavutaksin, kui teeksin enda FB infolehel sellised määratlused?

Enamik inimesi paigutaks mind kohe mingisse jäika lahtrisse ja suhtleks minuga edaspidi sellest lähtuvalt ("ahhaa, ta on ju kristlane, järelikult mõtleb nii..."). Probleem seisneb selles, et selline lahterdamine on sageli meelevaldne ja ei võta arvesse konkreetset inimest ja konteksti.

Mitte kellegi kohta ei tohiks vaikimisi eeldada, et tal on teiste grupiliikmetega identne maailmapilt pelgalt seetõttu, et ta kuskile gruppi kuulub. Kas reformierakondlased mõtlevad kõigis küsimustes samamoodi? Kas kristlased on ajupesu saanud lihtsameelsed, kes tohivad arutleda ainult ühtmoodi? Kas venelased on okupandid? Kas popmuusika on nõme?

Minu otsus FB-s emotsionaalsetel teemadel pigem mitte sõna võtta on kaalutletud ja teadlik - ma ei taha, et keegi suhtleks (või jätaks minuga suhtlemata) seetõttu, et mul on üks või teine veendumus ja et ma kuulun ühte või teise subkultuuri. Samal ajal ma ei häbene seda, kes ma olen - kui keegi tunneb huvi, mida ma ühest või teisest asjast arvan, külastagu minu blogi. Erinevalt FB seinast eeldab blogi külastamine teadlikku huvi, mistõttu ma eeldan, et inimene külastab minu blogi siis, kui teda minu arvamused tõepoolest huvitavad.

Nii on täidetud minu jaoks kaks olulist tingimust: (1) ma ei häbene seda, kes ma olen; (2) minu arvamused ei jää kellelegi jalgu, kes neid teada ei taha. Rõhutan, et need on minu jaoks kaks olulist tingimust - kui keegi soovib maailmavaatelisi arvamusi avaldada, siis minu lugupidamine kui ta on siiras ja kui see käib kokku tema põhimõtetega!

Homonädalast

2011-06-10T04:59:00.000-07:00

Täna avaldati 41 kultuuritegelase nimed, kes kutsuvad üles seksuaalvähemusi sallima. Tunnen allakirjutanutest paljusid isiklikult ja respekteerin nende otsust, samal ajal on mul hea meel, et minult allkirja ei küsitud. Ma ei tahaks sel teemal ei ühelt ega teiselt poolt sõna võtta, nii lihtne see ongi. Elu on näidanud, et selles küsimuses muutuvad ratsionaalsed argumendid jõuetuks ja arvamuse kujundamisel lähtutakse ikka emotsioonidest.

Põhimõtteliselt arvan, et homoseksuaalsete inimeste - nagu kõigi teiste inimeste - partnerlus peaks olema seaduses korralikult reguleeritud ja neil peaks olema võimalik ühist majandusdeklaratsiooni esitada (nagu kõigil leibkondadel, näiteks emal enda täiskasvanud poja või tütrega; mistahes soost täisealistel sõpradel jne), kuid seaduslikkus peaks piirduma majanduslike küsimustega ja mitte trügima perekonnaseisuametisse või veel vähem kirikusse - see oleks lihtsalt provokatsioon ilma sisulise vajaduseta.

Minu silmis on homoseksuaalsus võrreldav abielulahutusega - kui inimene tunneb, et ta ei taha abielu kui konventsionaalset kooselu vormi jätkata, peab tal olema seaduslik võimalus abielu lahutada, kuid abielulahutuses - nagu ka homoseksuaalsuses - ei ole iseenesest midagi kiiduväärset. Having said that - nagu lahutatud inimesi, ei tohiks ka homoseksuaalseid inimesi (või mistahes teise gruppi kuuluvaid inimesi) grupi tunnuse alusel diskrimineerida või hukka mõista.

Rohkem ei taha sel teemal midagi öelda.

Glory of Singapore

2011-06-02T18:51:00.000-07:00

Täna juba kolmas messipäev. Vaatan ringi ja mõtlen, kas Eestis annaks midagi sarnast korraldada. Kardan, et mitte - inimesed lihtsalt ei tuleks kohale (eriti klassikalise muusika erasektor, kus ressursid on veelgi rohkem piiratud).

Siin on kõik ülihästi korraldatud, kohtun näost näkku suurte organisatsioonide esindajatega, aga nad kõik ajavad asju hoopis teises mastaabis. Eile rääkisid ühel sessioonil Sidney ooperimaja juht ja Singapuri Esplanaadi kultuuriorganisatsioonide rajaja (ütlen vihjeks, et jutt käib miljarditesse eurodesse ulatuvast projektist) - millest võiksin nendega rääkida? Sidney ooperimajas käib igal aastal 8,1 miljonit turisti, Estonias... ?

Mida aeg edasi, seda rohkem näen, et muusika on väga tihedalt läbi põimunud kõigi teiste loomevaldkondade (sh disain, arhitektuur) ja majandusega (turism). Selleks, et konkreetsed Eesti muusika projektid saaksid maailmas läbi lüüa, tuleb meil kõigepealt Eesti rahvusvaheline nägu luua, mis minu hinnangul praegu täielikult puudub. Siin ei tea mitte keegi, kus Eesti on või mis seal tehakse. Aga see siin on maailma suurim turg, mitte ainult muusikale, vaid kõigile valdkondadele! Ja mida aeg edasi, seda rohkem domineerib maailma just see regioon, kus meist ei teata mitte midagi.

Eestis on mõned väärt algatused (näiteks Eesti Kultuuri Koda), aga me peaksime veel tihedamalt lõimuma majandussektoriga, et ühiselt Eesti bränd välja töötada ja selle najal eksportida. Meil kipub olema hästi palju teoreetiliselt toredaid mõtteid, arutelugruppe ja mõne kitsa valdkonna spetsialiste, aga kui siia suur raha juurde ei tule, siis need jäävadki toredateks mõteteks.

Mis võiks olla Eesti bränd? Näiteks: "Cool country, nice people!" Teine pool ei vasta veel tõele, aga annab sihi, kuhu liikuda:) Selle brändi külge annaks haakida iga valdkonna ettevõtmisi; kõik eksportijad ja rahvusvahelised asjaajajad peaksid kohe oskama nimetada 3 asja, miks Eestis on hea elada, mille poolest see on eriline ja miks peaks siia tulema. Näiteks Singapuri kohta võiksin kohe 3 asja öelda:

1. Maailma suuruselt neljas finantskeskus, kus on inglisekeelne asjaajamine (inglise keel on üks neljast ametlikust keelest);

2. Suurepärane asukoht ja kliima, head ühendusteed kõigi maailmajagudega;

3. Avatud ja sõbralikud inimesed, rahvusvahelisus.

Eesti märksõnad võiksid olla:

1. Kiire, lihtne, aus ja meeldiv asjaajamine;

2. Suurepärane geograafiline positsioon Ida ja Lääne vahel ning asjaajamisoskus mõlemal suunal;

3. Andekad, haritud, ettevõtlikud ja avatud inimesed.

Kui need märksõnad jõuaksid näiteks selle massi teadvusse, kes siin on, oleks edaspidi Eesti muusikat palju lihtsam eksportida. Annan endast kõik, et sõnumit levitada, aga palju lihtsam oleks seda teha koos korraliku rahakoti ja väljatöötatud brändingumaterjalide ning strateegiaga.

Jama lugu

2011-06-01T11:55:00.000-07:00

Kell hakkab 3 saama, väljas on pime ja ma olen juba tundide kaupa tulutult voodis ühelt küljelt teisele keeranud - und lihtsalt ei tule. 3 tunni pärast algab hotelli hommikusöök - kas peaksin nii kaua üleval olema?

Keegi küsis, et mida siis teha, kui "interneti ring" on täis saanud? Ta mõtles, et kui kõik tuttavad lehed on külastatud ja e-mailid loetud? Tegin täna selle ringi peale, aga und ikka ei tule. Liiga kaua lugeda ei saa, rikub silmad ära. Liiga kaua mõtelda ei saa, liiga suur igatsus tuleb. Ootan põnevusega, mis sellest ööst saab...

Esimesed muljed

2011-06-01T01:25:00.000-07:00

Singapur on tõeline Aasia pärl - kõrgtehnoloogia, kaasaegne transpordi infrastruktuur, moodne arhitektuur ja avatud inimesed moodustavad koos imeilusa loodusega harmoonilise terviku. Kliima on natuke liiga kuum ja niiske, aga sellega jõuab harjuda.

Kohtusin täna mitme huvitava inimesega, aga kõige toredam oli jutuajamine elukutselise STORYTELLER'iga - mees saab palka selle eest, et räägib üle maailma erinevatele auditooriumitele kõikvõimalikke lugusid alates muinasjuttudest ja müütidest kuni tõestisündinud õpetlike lugudeni. Kas pole mitte unistuste elukutse? Minu jaoks küll - kui ühel päeval muusikaga lõpparve teen, siis järgmine valik oleks elukutseline jutuvestja - tänapäeva globaalne õhumüüjast rändlaulik:)

Off to Singapore...

2011-05-30T10:04:00.000-07:00

Siin ma siis nüüd olen, taas kord lennujaamas. Mul on siin juba oma istekoht kujunenud, kust avaneb hea vaade Ülemistele.

Millegipärast kipub alati nii olema, et paar päeva enne reisi on lastel eriti paha tuju ja siis muhelen endamisi, et ainult paar päeva veel... Aga mida lähemale aeg jõuab, seda armsamaks nad muutuvad ja ärasõidu päeval ei tahaks üldse minna. Tollitöötaja, you lucky bastard, kas sa ka tead, kui õnnelik sa oled, et ei pea minema? Nädal aega üksinda Singapuris... See pole veel midagi, mis 2012. aasta jaanuaris saab, kui peab kuu aega üksinda Mehhikos olema?

Kuulasin autoga lennujaama poole sõites saadet, kus üks kirikuõpetaja rääkis memento mori'st, et Jumala palge ees muutuvad paljud "tähtsad" asjad vähetähtsaks ja vastupidi. Kas ma surivoodil kahetsen seda nädalat, mille perest eemal veedan?

Ei, nii ei tohi mõelda, muidu ei saaks üldse midagi teha. Vahepeal tuleb ikka ära käia, muidu hakkad konnatiiki normaalseks pidama. Mitte üldse pahaga.

Emotsionaalne netiraadio avamine

2011-05-18T22:13:00.001-07:00

Avasime eile Nokia Kontserdimaja fuajees netiraadio, kus kõlab ainult eesti muusika. Meedia vastuvõtt oli üle ootuste hea ja publiku menu piisavalt suur, et samal õhtul süsteemi piirid proovile panna.

Vaatasin üle hulga aja, mida inimesed meediaväljaannete kommentaarides asja kohta ütlevad. Tagasiside oli üllatavalt positiivne, aga umbes 10% kommentaaridest õhkus otsest viha, laimu ja pahatahtlikkust. Hakkasin mõtlema, kes on need inimesed nende kommentaaride taga? Kes läheb kommenteerima ainult sellepärast, et kellelegi halba soovida?

Seega kutsun üles iga kord kaaluma, enne kui kedagi hukka mõistame või halvustame, tasub mõelda tagajärgedele, mitte hetkeemotsioonidele. Vana ja kulunud tõde, aga hämmastavalt värske.

Nevertheless, uus lapsuke - Netiraadio - kukkus välja üle ootuste ja navigeerin huviga erinevate kanalite vahel. Mõnest saab piisava annuse 1 minutiga, teistes kulub tunde...

Los Angeles, California. Paar päeva hiljem...

2011-05-04T04:19:00.000-07:00

Kas LA luksushotelli sviidis on võimalik juba kolmandal päeval üksindust tunda? Tõusin kell 4 hommikul, umbes tunni pärast hakkasid esimesed päikesekiired “Hollywoodi” silti valgustama. Kuulasin David Vseviovi ööülikooli, nüüd on kell 7 ja hommikusöögini veel tund aega. Mulle ei meeldi pere juurest eemal olla.

Kas minna õhtul Lakersi mängule? Kõige odavam pilet on 124 dollarit. Ma ei usu, et elus veel kunagi sellist võimalust tuleb – Los Angeleses Lakersi playoff mäng Dallas Mavericksiga! Lükkan otsustamise pärastlõunasse, siis kui messi üritused on läbi.

Eile tapeti Bin Laden ja kogu Ameerika rõõmustab, suurimate tabloidide esikaaned kasutavad väljendeid “Rot In Hell” ja “Got the Bastard”. Kümned tuhanded inimesed on kogunenud tänavatele (eriti Valge Maja ümbrusesse), et tähistada esiterroristi surma. Ühest küljest on selline juubeldamine arusaadav, teisest küljest kurb – kuidas saab teise inimese tapmise üle nii väga rõõmustada? Eks ameeriklaste emotsioonid on vahetumad, minu jaoks oli Bin Laden pigem kauge ja umbisikuline terrorist kui konkreetne kurjategija, kes massiliselt ameeriklasi tappis.

Miks USA kukub?

2011-05-04T04:18:00.001-07:00

Olen 12 aasta jooksul 4 korda USA-s käinud ja selle aja jooksul tunnistanud silmnähtavat allakäiku. Peale Aasia suurlinnu (Tokyo, Shanghai, Ho Chi Minh jt) võib öelda, et New York pole enam ammu amazing nagu veel paarkümmend aastat tagasi. Siin ei ole midagi uut ega jalustrabavat nagu näiteks Shanghais või Dubais, üldmulje on kesine: katkised metrood, graffiti, prügi tänavatel, logelevad politseinikud, matslikult käituvad teenindajad. Milles asi? Miks maailma võimsaim riik alla käib? Pakun neli põhjust.

Üle tegelike võimete elamine. Kohalikul tasandil väljendub see massilises võlgu elamises ja ületarbimises. Globaalses plaanis ammenduvate ressursside ebaökonoomses kasutamises.
Liigne “multikulti”. Merkel oli vist esimene, kes ütles välja, et multikulti on läbi kukkunud! Ühiskond ei ole pikas plaanis jätkusuutlik kui ta sallib kõiki ja kõike ning kaotab võrdõiguslikkuse, sallivuse ja teiste ilusate sõnade taustal põlised väärtused ja terve talupojamõistuse.
Käitumisnormide allakäik. Kui mundrikandja vastab viisakale pöördumisele kulunud slängiga küsijale kordagi otsa vaatamata ja närib samal ajal nätsu, näitab see hoolimatust ja lugupidamatust kaasinimese suhtes. Kontrast Aasiaga (eriti Jaapaniga!) on kirjeldamatu!
Pedantsed ja absusrdsed seadused. Praegused seadused, mis reguleerivad eraisikute või juriidiliste isikute suhteid riigiasutustega, on võõrandunud 19. sajandi ideaalidest, millele USA seadusandlus peaks toetuma. USA poliitiline korraldus on muutunud kokkuvõttes kommunistlikumaks, kinnisemaks ja korrumpeerunumaks kui mõnes postkommunistlikus riigis, näiteks Vietnamis, kus trend on vastupidine.

Lennukis

2011-05-04T04:17:00.000-07:00

Sõidan lennukiga New Yorgi poole ja vaatasin filmi “The Last Ronin”. Tegevus toimub 18. sajandi Jaapanis ja filmi keskmes on sõdalase elulugu, kelle ülesanne on pärast veritasu toimepanemist hõimujuhi tütar üles kasvatada. Film lõppeb traagiliselt, sest kasvatanud 16 aastat tüdrukut kuni tolle õnneliku abiellumiseni, lõpeb sõdalase elutöö ja ta sooritab harakiri, kuigi oleks võinud jätkata kooselu veetleva ja imetlusväärse daamiga, kellega nad koos tüdrukut kasvatasid.

“Jalajäljed kaovad ükshaaval tühjusse...” “Unenägu unenäos...” Olen jaapani alati austanud. Selle filmi lõpus tundsin hoopis vastupidist – kuidas imetleda kultuuri, milles ülistatakse põhjendamatut ja julma enesetappu? Kuidas imetleda kultuuri, milles elu muutub mõttetuks niipea kui oled maisele isandale antud lubaduse täitnud? Sellises eluvaates on midagi õõvastavat. Elu ajutisuse tunnetamiseks ei pea seda ise lõpetama.

Kui hea on elada väikeses riigis!

2011-04-28T00:05:00.000-07:00

Juhtusin nägema dokumentaalfilmi 1995. aasta Tokyost, kus viis fanaatilist ususekti liiget metroos sariiniga täidetud kotikesi katki vajutasid, mille tulemusena hukkus 12 ja viga sai üle 1300 inimese. Motiiv? Vastuseis kapitalistlikule maailmakorrale, vastuseis politseile, kes sekti tegevust takistas.

Sarnaseid lugusid juhtub pidevalt, teatud konfliktidesse on sisse kirjutatud lõputu kordumine. Sellistel puhkudel on mul hea meel, et elame väikeses riigis, kus elab kokku vähem inimesi kui mõne keskmise suurusega riigi keskmises linnas. Kellel oleks probleeme Eesti või eestlastega?

Jah, igasugu našistikesed-fašistikesed jäävad, aga nende tegevus pole suuremas plaanis tõsiseltvõetav. Me ei astu kellelegi kandadele, me ei ole kellelgi pinnuks silmas, keegi ei vihka meid. Ükski terroristlik organisatsioon ei saa meie kaudu maailmale sõnumit edastada, sest terroriaktil pole piisavalt suurt mõju - ka Liibanonis röövitud eestlased olid ainult juhuse tõttu eestlased, mitte teadlik valik.

Tundkem rõõmu sellest, et elame väikeses riigis! Arvult väike, vaimult... suur? Olgu sellega kuidas on, küll me saame tasapisi uusriklusest ka üle, kulugu selleks mitu põlvkonda.

Ettevõtte / ühiskonna juhtimisest

2011-04-18T01:18:00.000-07:00

Mõned head mõtted idealist Robert McNamaralt. Rõhutan sõna idealist, kelleks teda peetakse nooruspõlves ja siis uuesti pensionipõlves. Vahepealse külma analüütiku seisukohad, mis tõid muuseas kaasa ka Vietnami sõja, ei ole nii atraktiivsed. Aga väljavõtted tema kõnest 1967. aastal on igal juhul huvitavad:

“Some critics, today, keep worrying that our democratic, free societies are becoming overmanaged. The real truth is precisely the opposite. As paradoxical as it may sound, the real threat to democracy comes from undermanagement, not from overmanagement. To undermanage reality is not to keep it free. It is simply to let some force other than reason shape reality. That force may be unbridled emotion; it may be greed; it may be aggressiveness; it may be hatred; it may be ignorance; it may be inertia; it may be anything other than reason. /.../ Successful management organizes the enterprise so that processes can best take place. It is a mechanism whereby free men can most efficiently exercise their reason, initiative, creativity, and personal responsibility. /.../ A computer does not substitute for judgment any more than a pencil substitutes for literacy. But writing ability without a pencil is no particular advantage. Modern, creative management of huge, complex phenomena is impossible without both the technical equipment and technical skills which the advance of human knowledge has brought us.”

Huvitav tähelepanek

2011-03-29T00:51:00.000-07:00

M-i isa, kes on juba auväärsesse pensioniikka jõudnud, ulatas mulle hommikusöögilauas investeerimisajakirja ja küsis täitsa siiralt, kas mina saan aru, millest seal kirjutatakse? Ta oli proovinud mitmesse artiklisse süveneda, kuid ajakirja sõnavara ja retoorika olid talle lihtsalt võõraks jäänud. Ütles veel pooleldi naljatades, et elab küll oma meelest samas maailmas, kus ajakirja koostajad ja lugejad, aga mitte ei saa aru, millest käib jutt.

Tegelikult tõepoolest - millest me tänapäeval räägime? Rahvusvaheliste rahaturgude kasumimarginaalidest? Ütle sa nüüd, kumb on "tõelisest elust" eemale jäänud, kas Kambodžas Tonle Sapi järvel ujuva küla paadielanik või Wall Street'i börsihai?

Aasia tripp

2011-03-26T11:35:00.001-07:00

Valga läheb üle Valkaks, teed muutuvad auklikuks ja ümberringi kerkivad isikupäratud paneelmajad. Kui peaksin siin aastaringselt elama, millega ma näiteks veebruaris tegeleksin?

Air Asia jõuab Bangkokist Ho Chi Minhi, meid võtab vastu väikesekasvuline käratsev inimmass, lõõmav kuumus ja hullumeelne liiklus, kus kaherealise autotee mõlemad read lubavad samal ajal keerata otse ja vasakule. Taksojuht sõidab joone peal, tema ümber sõeluvad tuk-tukid ja sajad umbisikulised mopeedijuhid, kes on varjunud ühetaoliste kiivrite alla.

Phu Quoci saarel ei olnud 5 aastat tagasi elektrit, nüüd on sellest saanud tuhandete turistide unistuste sihtkoht. Tee keerab mäest alla ja on kaetud kruusaga, ma ei julge tsiklirooli järsult pöörata ja sõidame otse kraavi. M on šokis, aga vigastused pole suured. Siiski teeb muret lõõmav päike ja õhuniiskus, mis ei lase haavadel paraneda. Lõpuks leiame paradiisiranna valge liiva, helesinise vee, palmide ja rannaäärsete kaljudega.

Kalapaat Edela-Vietnami saarelt Kambodžasse on lisaks turistidele täidetud põgenikke meenutavate kohalikega: lapsed lebavad mootoriruumis ja kaubalaadungi vahel; palavusest ja loksumisest merehaiged reisijad oksendavad üle parda, Vietnami lipu juures istub RR-i meenutav habemik, käevangus nägus tatöveeritud jalgadega asiaat.

2 tundi 39-kraadises kuumuses Vietnami-Kambodža piiril tekitab igatsuse Eesti kliima järele. Tolliametnik annab valida: kas foto või 1 dollar, ju siis pole nägudel vahet. Teisest luugist paneme dollari sisse küsimusi esitamata – vastutasuks kollane paberilipik “Health Notice” koos telefoninumbriga, kuhu võime helistada, kui midagi peaks juhtuma.

Tõusen Tonle Sapi järvel paadivööris püsti ja nii kaugele kui silm ulatab, näen kalapaate, igaühes elab perekond. Lapsed aerutavad mõladega kausitaolistes paadikestes. Ujuvast külast leiame oludele vastava koolimaja, samuti paadi, kus lapsed saavad elementaarse hariduse. Uurime, kuidas saaks kohalikke toetada ja meile pakutakse võimalust osta lastele vihikuid. Pakis on 15 vihikut ja paki hind 15 dollarit, väiksemas koguses kaupa ei müüda. Scam on liiga läbinähtav – seesama vihikupakk viiakse õhtul kaupmehe juurde tagasi, et seda homme järgmisele heausklikule pähe määrida.

Angkori templid on võimsad – hindude poolt rajatud ja budistide poolt üle võetud Oleviste kiriku vanused rajatised. Ühe templi jagasid hindud ja budistid väidetavalt kaheks, elades ja pidades teenistusi erinevates templi tiibades. See poleks vist monoteistlike religioonide puhul võimalik.

Viimased ööd veedame kõrgdisainiga hotellis Siem Reab'is, mille hollandlasest omanik on gay. Hotelli teenindav personal koosneb muskulaarsetest lõbusatest meestest. Öö hotellis maksab 86 korda rohkem kui ujuvas külas kogu perekonna päevane toit. Natuke paha tunne on, aga kohalikke aidata ka ei oska, sest kogu toetus liigub lõpuks mingite vahendajate ja kupeldajate kätte.

Bangkok-Kiiev-Stockholm-Tallinn-Tartu kestab terve ööpäeva ja koosneb 10 000 lennukilomeetrist ning 186 sõidukilomeetrist. Lõpuks oleme tagasi armsate lapsukeste juures. Kontrollin öösel postkasti, seal on 60 vastamata kirja. Homne tööpäev ilusti täidetud.

Muusikaettevõtjate kursuse klipp Reporteris

2011-03-14T04:16:00.000-07:00

SIIN

Pühapäeva õhtul

2011-03-06T11:32:00.000-08:00

I just don't get women, really! Ühel päeval on kõik selge, mängureeglid on välja kujunenud, teisel päeval on ootused muutunud ja samad reeglid lihtsalt ei kehti. Võib-olla pole mehed varustatud naiste ootuste äraarvamisvõimega, aga võib-olla on asi ainult minus ja üldistuste tegemine oleks meelevaldne.

Arvan, et ma ei ole hea juht. Ma ei suuda kedagi kontrollida ega kellelegi peale käia. Samuti ei ole minus piisavalt resoluutsust enda nägemuse pealesurumiseks. Tegin psühholoogilise testi ja selgub, et minu tüübile on omane heade inimsuhete eelistamine saavutustele. Minus on liiga palju empaatiat ja liiga vähe otsustavust. Ühesõnaga ma ei ole hea juht.

Pean elus kõige olulisemaks sügavaid ja tähenduslikke suhteid, mis kahandab minu väljavaateid midagi suurt korda saata. Ükski suurmees ei saa kõigiga hästi läbi, tal on kindlasti vastaseid. Ütleksin isegi, et kel vastaseid pole, ei aja piisavalt olulist asja või ei oma piisavalt tugevat maailmavaadet. Kes omab kindlat maailmavaadet, sellel on kindlasti vastased.

Kui mul oleks miljon eurot, koliksin looduslikumasse elukohta ja ilmselt ostaksin uue autogi, aga ajakasutus jääks vist samaks: kui pühendada iga päev aega Jumalale, iseendale, perele, sõpradele, intellektuaalsele tegevusele ja füüsilisele tegevusele, siis mis oleks veel väärtuslikum? Jah, soojale maale tahaks ka, aga seda me teeme ju niikuinii ja tihemini ei jaksaksi. Üldiselt tooksid suuremad summad kaasa hulgaliselt kiusatusi ja igasugu jamasid ning pinnale kerkiks võltsväärtused, millel puudub sügavam sisu ja mis pakuvad ainult ajutist rahuldust. Nii et hoidkem ennast miljoni euro eest!

Intervjuu muusikaagentuuridest

2011-02-27T09:17:00.001-08:00

Minuga seotud lõik algab umbes 15. minutist. Intervjuu SIIN.

Eesti Kultuuri Koda

2011-02-23T01:21:00.001-08:00

Eile asutati Eesti Kultuuri Koda - igati sümpaatsed inimesed ja sümpaatne ettevõtmine. Ometi kardan ma, et see ettevõtmine ei suuda pikas plaanis ühiskonda muutvaks jõuks kujuneda. Miks?

1. Iga kord kui lähtutakse "horisontaalse juhtimise" põhimõttest, kipub asi mõne aja pärast hääbuma. Kultuuriinimestele on omane vastuseis igasugustele vertikaalsetele hierarhiatele ja nö. sõjaväelisele juhtimisstruktuurile. Samal ajal on elu näidanud, et kollektiivne juhtimine ei ole jätkusuutlik, kuna keegi ei tunne ennast otseselt vastutavana, puudub tagasiside- ja kontrollmehhanism. Juhtimine koosneb ju planeerimisest, organiseerimisest, eestvedamisest ja kontrollimisest - me ei saa lihtsalt mõnda komponenti eirata.

2. Nagu R.R. asutamiskoosolekul välja tõi, kui valime juhatusse inimesed, kellel on palju aega asjaga tegeleda, on samal ajal tegemist inimestega, keda mujal ei vajata. Kui valime inimesed, kellel aega ei ole, siis ei toimu pidevat jätkusuutlikku arengut. Niisiis dilemma, millele ei ole lihtsat lahendust.

3. Lugedes töögruppides välja toodud ettepanekuid - mõnel pool kumab ikka läbi majanduse ja kultuuri vastandamine. Ma ei pea seda mõistlikuks, sest need valdkonnad peaksid teineteist täiendama, mitte vastanduma. Majandust ja kultuuri tuleb vaadata koos ja leida võimalused, kuidas need teineteist toetavad. Ühesõnaga, on vaja kompleksset lähenemist, lahendus ei ole vastandamises.

4. Kui ei ole paari konkreetset, selget ja suurt eesmärki, mida ühiskonnas täita ja mille elluviimist saab ka mõõta, siis ei ületa ühisalgatus huvi- ega mõjukünnist ja muutub liiga abstraktseks.

5. Igal kultuurivaldkonnal on omamoodi spetsiifika ja konkreetsed väljakutsed, mis ei pruugi teiste kultuurivaldkondadega kattuda. Seega läheb raskeks ühiste eesmärkide seadmine, millest kõik oleksid huvitatud ja millega kõik kaasa tuleksid. Samuti, nagu ka R.R. välja tõi, on kaaperdamisoht mõne konkreetse huvigrupi poolt, kelle põhimõtted ei peegelda üldisi ühishuve (näitena võib tuua lastele hääleõiguse andmise ettepaneku, mis on pigem maailmavaateline ja isegi poliitiline kui kultuuriline küsimus).

Kokkuvõttes loodan, et see ettevõtmine ühendab ja elavdab meie kultuurimaastikku ja omab positiivset mõju ühiskonna arengule, aga ilmselt tuleb mõned tegutsemis- ja juhtimispõhimõtted ümber sõnastada.

Kuidas valida elukutset?

2011-02-19T01:45:00.000-08:00

Hea soovitus M.L.-lt, kuidas leida sobiv kutsumus. Tuleb vastata neljale küsimusele:

1. Mida sulle tõeliselt meeldib teha?

2. Mida sa oskad väga hästi teha?

3. Mida on ühiskonnas vaja teha?

4. Kes on valmis selle eest maksma?

Külm

2011-02-19T01:34:00.000-08:00

Mõnusalt karge hommik, kohv aurab ja kõrvalkorteris käib viiulitund... Lapsukesed on vanaema juures ja mõtlen, kumb oleks parem, kas teha veel viimased tööasjad või avada üle pika aja Heroes of Might and Magic?

Täna ei meeldi mulle:

2011-02-08T13:49:00.000-08:00

Kristiine keskuse peaukse paneelid, mis on kaetud läbipaistmatu reklaamiga, nii et tekivad kokkupõrked vastutulevate inimestega;
Kristiine keskuse kärud, mis tahavad lahtihaakimiseks 50-sendiseid, aga kuna me M-ga sularaha ei kasuta, peame kogu poeskäigu lapsi süles hoidma;
Kristiine keskuse ristmiku jalakäijate valgusfoorid, mille intervallid on nii seatud, et üle tee saamiseks tuleb 2 minutit oodata;
Üks konkreetne inimene, kes paneb mulle igal võimalusel näkku - lihtsalt ongi selline inimene olemas ja ma ei tea, millega olen selle ära teeninud;
Minu üleolev ja ninakas suhtumine inimestesse, kes ei oska või ei taha elule konkreetseid eesmärke seada - mind häirib, et see mind häirib;
See, et mulle lähevad liiga paljud asjad korda - peaksin suutma külmema närviga ja resoluutsemalt asju võtta.

Raha ei maga

2011-01-24T20:13:00.000-08:00

"Päike ei looju börsimaailmas kunagi". NY börs annab teatepulga Aasiale, kust see läbi Araabia börside Šveitsi ja Londonisse ning siis mõne aja pärast ringiga tagasi Ameerikasse jõuab. Kuskil käib alati kauplemine, raha ei maga.

Zeitgeist'i 3. osa toob välja huvitavad seosed imikuea probleemidest tulenevate sõltuvuste ja kapitalismi kriisi vahel, sama teema on HBR-i viimases numbris ("How to Fix Capitalism?"). Kui Adam Smith rääkis "nähtamatust käest", siis ta ei aimanud, et mõne aja pärast muutub raha ise kõige väärtuslikumaks kasumiallikaks. Raha toodetakse rahaga ja raha nimel (money made with money for the sake of money) ja see ei ole tõesti normaalne. Me kaubitseme õhuga, millel puudub reaalses maailmas vaste.

Nii võibki küsida, kas on põhimõttelist vahet näiteks narko-, alkoholi-, seksi- või rahasõltuvuse vahel?

Intervjuu

2011-01-17T09:32:00.000-08:00

SIIN

Vana aasta mõtted

2010-12-30T11:08:00.001-08:00

Ikka ja jälle ilmub meedias mõni skandaalne lugu või “vapustav” sündmus, mille terasem sulesepp oleks võinud paar tuhat aastat tagasi kirja panna. Ainult skandaalis osalevate inimeste nimed muutuvad, sisu mitte. Päikese all ei ole midagi uut, kõikide skandaalide tagant leiame samad inimlikud pahed: iha võimu, kuulsuse, raha, seksi või mõnusa ajaveetmise (“meelelahutuse”) järele. Seega pole oluline mitte vorm, vaid meil tuleb aru saada pahe olemusest rohujuure tasandil. Siin on oluline koht ratsionaalsel mõtlemisel.

Kes meist läheks kainelt mõeldes abielunaist ahistama? Kes võtaks SMS-laenu? Kes läheks ööklubisse “lõõgastuma”? Kes võtaks pangalaenu, mille igakuine tagasimakse ületab reaalsed sissetulekud? Kes istuks joobes peaga rooli? Kes valiks üheöösuhte raseduse katkestamisele, kui ta annaks aru teo sisust? Kes läheks kõrgelt KGB ametnikult raha küsima, kui tal poleks võimuahnust? Kes ostaks jõulu ajal 30 000-kroonise tolmuimeja, samal ajal kui Eestis on 9-lapseline pere, kellel lõppes kuu keskel tobeda seaduseaugu tõttu viimane söögiraha?

Soovin, et meie president adresseeriks enda aastalõpu kõne just nendele probleemidele, jättes kõrvale “konkurentsivõime tõstmise” ja “suurema efektiivsuse” temaatika.

Kus alles lops...

2010-12-10T08:32:00.000-08:00

Inimese vaim ja keha on palju rohkem seotud kui ma oleksin osanud arvata. Juba nädal aega vaevas mind terav kõhuvalu ja kui asi muutus väljakannatamatuks, otsustasin arsti juurde minna. Tuleb välja, et on kahte tüüpi inimesi: ühtedel lööb stressiolukorras seedimise paigast ära või tekivad maohaavad, teistel probleemid hingamisteede ja kurguga. Mina kuulun esimesse gruppi. Stress ei tähenda mitte depressiooni, vaid ülekoormust. Ja see oli mul tõepoolest. Kuna ma ei viitsi elu lõpuni maohaavade ja kõrvetiste all kannatada, otsustasin, et midagi tuleb kiiresti ette võtta. Niisiis broneerisin esimest korda elus SPA-paketi iseendale.

Siin ma nüüd olen, Thalasso Fra Mare SPA-s ja üritan ülekoormusest tulnud pingeid maha võtta. Kõlagu paaniflööt ja elagu penskarid!

Tänane tsitaat

2010-11-23T12:19:00.001-08:00

Laktoosivaba piim on nagu naudinguvaba seks.

10 aastat tagasi

2010-11-13T21:02:00.000-08:00

Kümme aastat tagasi olin alles poisike. Siis ma ei olnud veel:

Frankfurdi raamatumessil TASCHENi juhtidega läbirääkimisi pidanud.
200 korda Tallinna-Helsingi vahet sõitnud.
Hunter Tyloga kirjavahetuses olnud.
Shanghai ärimeeste palvel, kes minu pikkuse üle itsitasid, Peoples Square'il ühispilti teinud.
Londoni Liibanoni restoranis 5-käigulist õhtusööki söönud.
Jin Mao Tower'i 56. korrusel kokteili joonud.
New Yorgi Bronxis ära eksinud.
Suitsuses Berliini gay-klubis homosid eemale peletanud.
Koh Phangani saare džunglis mägiallikat otsinud.
Tokyo metroos mõttes Jason Bourne'i filmi läbi elanud.
Cannes'i messil ugri-mugridele Arvo Pärdi muusikat tutvustanud.
Lahkumisavaldust lauale pannud.
Puerto Rico sisemaal kohalike ralliässade eest kõrvale põiganud.
Sahara kõrbes beduiinidega Coca Cola hinna üle vaielnud.
Amsterdami katedraali kõrval 8-vitriinilist bordelli pildistanud.
Stockholmi Sony/ATV kirjastusele varastatud taustamuusikaga reklaami näidanud.
Miami kalarestoranis pulma-aastapäeva pidanud.
Bosporuse väinal lambaliha söönud.
Istanbuli turul saapaviksija kurba saatust kuulanud.

Reisi mõtteid

2010-11-13T20:59:00.000-08:00

Sõidame Kopenhagenist Tokyo poole ja üle vahekäigu istub 70ndates abielupaar, mees on ilmselt taanlane, naine jaapanlanna. Nad on väga muhedad, mees tegi mingit nalja ja naine itsitas mõnusalt. Mis tunne oleks jaapanlannaga abielus olla? Millest me räägiks? Kas ta näeks asju sarnaselt nagu meie, eurooplased? Eesti on ikka nii väike. Ülisuur osa maailmast elab hoopis teistmoodi. Vaatan jaapanikeelset ekraani - kasvõi need märgid, mida need tähendavad? Mis nende taga on, milline mõtlemine? Need on kalligraafiliselt teostatud ja minu arvates väga graatsilised märgid. Meid teenindab 50ndates joviaalne taani stjuuard. Eestis vaadataks sellele vist viltu, aga Skandinaavias mitte. Taavi Rõivas ütles, et meie eesmärgiks võiks olla baltimaa asemel põhjamaaks saamine. Mis eesmärk see selline on? See tähendab, et oleme by definition sammukese tagapool. Aga kindlasti on mistahes eesmärgi sõnastamine parem kui üldse mitte midagi. Ansip sõnastas ka selge eesmärgi, aga sellest on tehtud naljanumber. Mina seda naljakaks ei pea - viie rikkama Euroopa riigi hulka jõudmine on hea eesmärk, kui see peegeldab inimeste elatustaset ja nende rahulolu eluga.

Tokyo jättis uskumatu mulje - poleks osanud ettegi kujutada, et miljonid ja miljonid inimesed oskavad elada nii sõbralikult ja harmooniliselt. Linn on absoluutselt puhas, mitte keegi ei kisa ega häiri teisi, tagasihoidlikkus ja viisakus käib kõigega kaasas. Enamik mehi käib ülikondades, naised on delikaatsed ja hoolitsetud. Toidud olid vapustavalt head. Sõidame nüüd edasi Shanghaisse, aga siiani on reis olnud imeline kogemus.

Shanghai kisa-kära tüütas juba kolmandal päeval ära. Jõudsime tagasi Jaapanisse ja siin on nii rahulik...

Peamine tähelepanek reisist on see, et tuleb ära unustada euroopalik ja ameerikalik "right-now-down-to-the-business" ja aru saada, et siin on toimivate ärisuhete eelduseks aastatepikkune kogemus ja isiklik tutvus. Enne reisi kõlas see soovitus sõnakõlksuna, nüüd tean, et sellel on tõsi taga.

Eelmisel õhtul

2010-11-06T12:14:00.000-07:00

Sõidame homme Tokyosse ja Shanghaisse messidele, aga... kuidagi tühi tunne on. M ja lapsukesed on Tartus, igatsen neid juba praegu.

Uued blogid

2010-11-01T00:37:00.000-07:00

Uued blogid hakkavad laekuma järgmise nädala alguses, kui jõuame Tokyosse ja sealt edasi Shanghaisse - see on siis esimene kord (lennukis), kui saab üle kolme nädala mõelda:)

Õnnepalu sulest

2010-10-12T06:11:00.000-07:00

Pole ju mõtet kasvatada rapsi selleks, et sellest saadud õliga käitada traktoreid, mis neid samu rapsipõlde harivad.

Hulk rohtusid, mida arstid välja kirjutavad, tuimestavad lihtsalt meie elunärvi, pole muud kui see “lõhnav lootos”, mis aitab unustada, kes, mis ja kus sa oled; see on moodsa farmakopöa küllap õige nõutavam ja mahavaikitum osa; miljonid lääne inimesed viivad oma iganädalase unustuseretsepti apteeki, see on lubatud; arst on mul käskinud seda võtta, nagu öeldakse, ja kes siis arsti käsu vastu julgeb hakata.

Koosolekud ja konverentsid on üks tänapäeva haigus, aga nii levinud haigus, et haiged enamasti ei peagi ennast haigeteks.
Pealegi ma ju enam-vähem ikka tean, mis seal toimub. Kui inimesed on uued, pannakse paika omavaheline vahekord ja hierarhia, kes võtab sõna autoriteetsel toonil, kes erutatult, kes on põhiliselt vait, kes esineb tiraadiga, millest keegi aru ei saa, aga mis kõlab veendunult.

Vahel muidugi toimub ka väike koosoleku-paleepööre, keegi, kes alati on tukkunud või paberit sodinud, ärkab korraga ja esineb sõnavõtuga.

Vanasti usuti, et mungad peavad pidevalt palvetama, et sellega hoitakse ära kui mitte just kõik halb, siis vähemalt halvim. Tänapäeval usutakse, et koosolekud peavad katkematult toimuma, ja konverentsid, ja nad toimuvadki ööpäev ringi ümber maakera, miljonid inimesed istuvad pidevalt saalides või ümber laudade ja hoiavad maailma õigel kursil, inimkonda hukatusest. Võib-olla, muide, hoiavadki, kust mina tean. Seni kui me elame, me ei tea ju õieti, mis meid elus hoiab.

Labor on see, mida inimene teha ei taha, aga Jumal tahab, et inimene teeks. Samamoodi on keset ööd üles tõusmisega. Aga lõpuks harjud ära ja tahadki. Siis tuleb uus labor, see, et sa pead siit ära minema ja kõik need asjad ja labor'id maha jätma.

Tegelikult on palju lihtsam ja rahulikum mitte vaadata vaatamisväärsusi. Ja neid veel kaardi järgi otsida, jumal hoidku! Sest tegelikult sa ju ei taha neid näha. Inimlikkus, mis puudutaks su inimlikkust, on neis nii vahendatud, nii abstraktne, nii ära vaadatud ja sildistatud.

Kui inimesed ennast ei pesnud, olid neil mustusehaigused, kui nad ennast iga päev mitu korda pesevad, tulevad puhtusehaigused. Ku ielu on ebakindel, nagu ta alati on olnud, elatakse selle ebakindluses ja igatsetakse rahu, puhkust, teades, et ainus tõeline puhkus on see, kui ta läbi saab. Kui elu on “kindlustatud”, “turvaline”, nagu meil korrata armastatakse, siis hakkab hirmu tegema nimelt see kindlustatus ja turvalisus. Kestab see veel? Kui pole reaalset ohtu, tuleb luua oht, mida karta. Muidu tuleb depressioon.

Sama vähe kui “raskest ja alandavast füüsilisest tööst” vabastatud töölised hakkasid uurima filosoofide töid või omandama kvantfüüsika aluseid, sama vähe hakkasid inimesed, kes korraga võisid ühe hiireklõpsuga jõuda “kõigi maailma teadmiste”, kogu ausa ja mitmekülgse informatsioonini sellest, kuidas “asjad tegelikult on” - sama vähe hakkasid inimesed tegema seda klõpsu. Ja muide, millist? Mina küll ei tea.

Tänapäeval tahetakse kõike liiga võrdselt laiali jaotada. Loodus ja tõenäoliselt ka Jumal ei armasta ühtlast jaotust. Elu põhinebki ebaühtlasel jaotusel või õieti on ise ebaühtlane jaotus.

Anne valmistas mulle eile õhtul väikese pettumuse. Tuli nimelt välja, et ta kirjutab ka raamatut. Ka sina, Anne!

Retoorilised sallivusküsimused, mis ei olegi nii retoorilised

2010-10-04T05:57:00.001-07:00

Usun, et paljudele on silma jäänud Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi korraldatav välimeediakampaania, mis õhutab mõtlema sallivusküsimustele, esitades neli retoorilist küsimust, mis on eestlaste jaoks veel provokatiivsed, kuid millele iga “korralik” eurooplane peaks vastama: “Sellest pole midagi - vaadakem inimest, mitte tema...” Aga mida siis?

Kampaania eesmärk on algatada arutelu ning ärgitada inimesi kaasa mõtlema, edendada sallivust ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, konkreetsemalt võidelda rassismi ja homofoobia vastu. Küsimused on järgmised: “Aga kui sinu tütar abiellub välismaa mehega?”, “Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?”, “Aga kui sinu trennikaaslaseks on mustanahaline?”, “Aga kui sinu töökaaslaseks on moslem?”

Vaadakem loogikat küsimuseasetuse taga. Inimese kaasasündinud omadused on asetatud samale teljele inimese subjektiivsete eluhoiakutega - mustanahaliseks olemine on samastatud loogilises plaanis moslemiks või homoseksuaaliks olemisega. See on kampaania korraldajate poolt nutikas samm, sest asjasse süübimata võib jääda mulje, et need on sama tüüpi küsimused. Kas mustanahaliseks sünnitakse? Jah. Kas moslemiks sünnitakse? Ei. Kas homoseksuaaliks sünnitakse? Olen lugenud teaduslikke uuringuid mõlemalt poolt. Ühel juhul on tegemist meie hoiakutega inimese kaasasündinud omaduste, teisel juhul elu jooksul kujunenud hoiakute suhtes, kuid kampaanias ei tehta neil küsimustel sisulist vahet. See on minu arvates eksitav.

Kui mu tütar abiellub korraliku ja toreda välismaa mehega, kes teda armastab, siis siin pole midagi imelikku ega taunimisväärset. Näiliselt sama sildi all ja samasuguse loomulikkusega küsitakse minu arvamust ka poja võimaliku abiellumise suhtes teise mehega. Väidan, et see ei ole sama kategooria küsimus, kuna siin tuleb olemasolevaid piire ja ühiskondlikke norme nihutama hakata. Miks mitte minna sammuke edasi ja sama kampaania raames küsida: “Aga kui sinu 60-aastane onu tahab abielluda alaealisega?”, “Aga kui sinu sõber tahab abielluda koeraga?”, “Aga kui sinu tütar tahab abielluda kahe mehega?”. Miks on need küsimused põhimõtteliselt erinevad? Jutt käib ju samamoodi ühiskondlike normide nihutamisest, ainult veidike suurema sammu võrra?

Kui lugeda kampaania projektijuhi Kari Käsperi seatud eesmärke (Alo Raun, Postimees, 27.09.2010), siis nendega on väga raske mitte nõustuda (sallivuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete edendamine, rassismi ja homofoobia vastu võitlemine). Küsimus on selles, millise sisuga me need terminid täidame. Mille sallimine ja kuhu piirini? Kui ma ei soovi, et minu tütar abielluks moslemiga või et minu poeg abielluks teise mehega, siis olen homofoob, rassist ja võrdõiguslike põhimõtete vastane?

Sügis käes, sügis käes

2010-10-01T01:23:00.000-07:00

Vabandan nende ees, kes siia mõnda aega kiiganud, aga pole midagi uut leidnud. Tundub, et mida põnevam on elu, seda vähem jääb aega reflektsiooniks. Kui hakata üles lugema kõike, mis vahepeal juhtunud, kuluks aeg dokumenteerimisele ära, mis oleks minu enda jaoks huvitav (aastaid hiljem), aga teistele mitte. Pealegi on paljud asjad pooleli ja sündmuste keskel olles on oht liiga vara hõisata või liiga vara leinata.

Sügis on täie raksuga sisse sadanud ja nõuab lõivu 40-päevase kuumalaine eest. Facebookis on pooleteist kuuga lisandunud 150 sõpra. Lapsed muutuvad iga päev rõskemaks nagu sügisõunad ja mõlema välismuses annab tooni issi tugev geen:) Naabrimees avastas enda jaoks klassikalise muusika. TEgin tööjuures ootamatu avalduse. Mihkel annab kontserdi Kremlis. Berliini suitsune gay-klubi kinnitas minu veendumust, et olen üsna sallimatu ühe teatava inimgrupi suhtes. /.../ keeras seljataga käki, aga otsustasin sellest mitte välja teha. 1. oktoober jääb meelde kuldse päikese, punakas-kollakate vahtralehtede ja karge sügisõhuga.

Wall Street

2010-09-18T12:23:00.000-07:00

Käisime täna M-ga Wall Street'i vaatamas, üle pika aja väga hea film. Tekitas palju mõtteid, toon siin vaid mõned.

Inimloomus jääb alati samaks, ükskõik kui suurt mängu mängid. Tänavavargad tüssavad kümne krooni pärast, börsihaid sadade miljonite pärast, aga algpõhjus on sama.

Mis on hulluse definitsioon? Teha sama asja üha uuesti ja uuesti, lootes erinevat tulemust. Me teame ajaloost börsi-, kinnisvara-, finantssektori- ja muid krahhe, but they keep happening again and again. Eestis lõhkes mull 2008 aastal, aga kardan, et sama kordub 5-7 aasta pärast uuesti, siis kui inimesed on eelmisest august välja roninud ja laenuvõimalused lubavad taas tarbida asju (korterid, majad, autod), mida meil tegelikult vaja pole ja mille jaoks meil tegelikult ressursid puuduvad.

Kes meist planeerib keskkooli lõpus elada õnnetult, lahutada naisest ja võõranduda kõige olulisematest inimestest? Selle küsimuse esitab Christensen viimases Harvard Business Review' s pärast 1971. aastal Harvardi lõpetanud klassi kokkutulekut. Tegemist on maailma helgemate peadega, kelle elu peaks olema paremini planeeritud kui enamikul meist, tavalistest inimestest. Ja ometi leiab valdav osa ennast just sellisest situatsioonist. Milles asi?

2008. aastal moodustasid USA-s finantssektori tulud 40% kogu ettevõtlustulust. Seega, 40% tuludest pärines sisuliselt õhu müügist ja vahendusest (võlakirjad, laenud, kindlustused). Kas selline mudel on jätkusuutlik?

... Parem elada lihtsat ja ausat elu, teha ausalt tööd, nautida aega pere ja sõprade seltsis ja magada rahulikult. Lause esimene pool sõnastage ise.

Berliin

2010-09-09T00:34:00.001-07:00

Berliin on üksikute inimeste linn. Suur ja tühi. Sõitsin täna hommikul 6 paiku metrooga Alexanderplatzile, tibutas vihma ja esimesed inimesed tõttasid tööle. Umbisikuline linn. Keegi ei tunne kedagi ega tahagi tunda - nii on turvalisem. Berliin on avar linn, kus ei ole looduslikke künkaid ega looduskauneid kohti, seetõttu on inimesed elu ise lõbusaks teinud. Linn on täis ööklubisid, homoklubisid, suitsuseid kohvikuid, metroosid, platse ja kõiksugu nurgataguseid. Berliin on veidi kõle linn.

Vorm on tähtsam kui sisu?

2010-09-03T00:00:00.001-07:00

Olen elu jooksul tegelenud kümnete projektidega, mille mahud ulatuvad paarist tuhandest kroonist paari miljonini. Mida aeg edasi, seda agaramalt täiendatakse taotlusvorme kõikvõimaliku informatsiooniga ja lisatakse lahtreid ning küsimusi, mis ei ole projekti sisu mõttes sageli relevantsed. Vastupidi, need muudavad taotlemise ja projekti olemusest arusaamise keerukamaks, lahterdades selle etteantud kategooriatesse, mis ei jäta selgitamiseks ruumi.

Näeksin ideaalis varianti, kus kogu arutelu käiks ennekõike IDEEDE TASANDIL, mitte keerukate ankeetide ja etteantud Exceli tabelite alusel. Eriti kultuurivaldkonnas tuleks arvestada eelkõige projekti sisu. See tähendab, et esimeses voorus võiksid totlejad esitada 1 leheküljel projekti peamise idee, alles seejärel valitakse parimad teise vooru, kust tuleb esitada konkreetne ajakava, eelarve, äriplaan jne. Aga see kõik peaks toimuma alles PÄRAST SEDA, kui idee tasandil on projekt heaks kiidetud.

Kui ma ise ühel päeval fondi teen, saavad taotlejad lihtsalt ja lühidalt idee välja pakkuda ja alles seejärel bürokraatlikesse vormidesse uppuda.

Skandaalid

2010-08-30T02:52:00.000-07:00

Mõtlen endamisi muigega, et võiksin muusikavaldkonnas vähemalt neli suurt skandaali üles puhuda: üks puudutab riigi suurimat kontserdikorraldajat, teine suurimat erakapitalil põhinevat raadiojaama ja kaks on seotud riiklikest komisjonidest suurte rahaeraldamisega komisjoni liikmetega seotud projektidele.

Esimene mõte on, et võiksin need üles võtta näiteks Eesti Ekspressis, Pealtnägijas või isegi Võsapetsi saates. Teisest küljest on ülimalt tõenäoline, et sellest ei muutuks midagi paremaks, pigem vastupidi. Tõmbaksin endale isikliku ämbri kaela ja seoksin enda nime vastikute skandaalidega.

Elu on näidanud, et paari aasta pärast ei mäleta keegi, kas mina PALJASTASIN need skandaalid või mind ennast SÜÜDISTATI mingites jamades. Lisaks sellele olen peaaegu kindel, et reaalselt midagi paremaks ei muutuks - see tuleb meie väikesest rahvaarvust ja vältimatust onupojapoliitikast (meid on lihtsalt füüsiliselt nii vähe, et lõpuks ei olegi kedagi kuskile komisjoni panna).

Bessie Anderson Stanley (1904)

2010-08-17T07:50:00.000-07:00

He has achieved success who has lived well, laughed often and loved much; who has enjoyed the trust of pure women, the respect of intelligent men and the love of little children, who has filled his niche and accomplished his task; who has left the world better than he found it, whether by an improved poppy, a perfect poem, or a rescued soul; who has never lacked appreciation of earth's beauty or failed to express it, who has always looked for the best in others and given them the best he had, whose life was an inspiration, whose memory a benediction.

M & M

2010-08-12T00:39:00.000-07:00

French essayist Michel Eyquem de Montaigne wrote, “The value of life lies not in the length of days, but in the use we make of them; a man may live long yet live very little.” The truth is that you can spend your life any way you want, but you can spend it only once.

If you want to cultivate the ability to think big picture, then you must get used to embracing and dealing with complex and diverse ideas.

Society wants to keep people in boxes. Most people are married mentally to the status quo. They want what was, not what can be. They seek safety and simple answers. Never forget there is more out there in the world than what you've experienced.

27

2010-08-05T00:56:00.001-07:00

Kui peaksin päris ausat blogi, küll see võiks huvitav lugemine olla. Tõehetke Juko. Aga ma ei teeks seda kunagi. Ükski inimene ei teeks, kui ta just täiesti lootusetu või imelik pole. Kunagi käis “Tõehetke” saates mingi postiljon, kellel polnud tõepoolest midagi varjata, umbes nagu ema Theresa või vürst Mõškin Dostojevski “Idioodist”. By the way, olen praegu bussis Tartu poole, kell on 21.44 ja ma plaanin M-i ja lapsukesi üllatada. Otsustasin Tartusse minna, sest leidsin täna ühe õnnetu 5-aastase poisikluti, kes oli ema kaotanud ja meenutas mind temavanusena - valge siilisoeng, sinised silmad ja veidi kukekad teksapüksid. Igatahes peale seda tuli mul tohutu igatsus Maku järele ja ma tahan veel täna ta pead silitada.

4. august 2010

2010-08-03T21:56:00.000-07:00

5. august 2010

Kas 27 on juba vana? Tippsportlased panevad uiske varna ja FC Reaali väravavaht on 20-aastane. Lugesin eelmiste aastate kirjutisi - tundub, et olen veidi tasakaalukamaks muutunud, enam ei näe elu nii emotsionaalselt. Ajasime juttu ühe 20ndates noormehega, kelle silmad särasid ja elu oli seiklusi täis. Mäletan väga hästi neid õhtuid ja öid (umbes 10 aastat tagasi), kus pea oli täidetud selliste küsimustega nagu "mida ta küll mõtleb?", "kas ta saadab SMS-i?", "kas me läksime eile liiale?", "äkki mulle meeldib hoopis keegi teine?", "me ju käime ja ma ei tohiks nii mõelda". Naljaninad:)

Tegelikult on kõik väga hästi, tänu Jumalale. Lapsukesed kasvavad, M on viimase peal, pere ja sõbrad... Olen businessi kiiksu osas ka maha rahunenud, kõige parem on ausa tööga leiba teenida ja elust rõõmu tunda, mitte mingite veidrustega kellegi teise arvelt rikastuda. Pole vaja sinna majandusliku eliidi poole trügida - ega keegi seal niikuinii ei oota ja avasüli vastu ei võta, ainult kott tahetakse pähe tõmmata kui liiga hästi minema hakkab.

5. august 2009

26. verstapost - aeg taas kokkuvõtteid teha. Kujutlegem olukorda, kus aeg on 10-15 aastat edasi läinud - kuidas vahepealsed tegemised kokku võtta? Ilmselt saavutuste kaudu? Näiteks haridus, perekond, omand, sõiduvahend ja kõik muu selline. Umbes nii, nagu isased ahvid valivad karja liidrit riista pikkus järgi. Suurem osa inimeste "saavutustest" ongi ilmselt riista pikendus tsiviliseeritud kujul. Järgmise aasta peamiseks eesmärgiks võiks olla efektiivsem ajakasutus. Enam pole jäänud ühtegi ettekäänet - mul on suurepärane kontor, parajalt aega ja üle keskmise tegutsemisindu. Seega on kõik vajalikud komponendid olemas - aeg, ruum ja inimene. Sünna tuleb vägev. Esimest korda on mõned sõbrad väikeste beebidega. Vaat, kus aastad on edasi läinud!

5. august 2008

Kell on 10.01, istun meie uues ilusas köögis Maarja vastas ja vaatan, kuidas ta puuvilju lõikab, et meile midagi mõnusat valmistada. Mõne aja eest helistasid M, T, R ja L vihmasest laagrist. T soovis palju õnne ja lükkas siis täis piimaämbri tagajalgadega ümber, öeldes tervituse lõppu midagi sellist, et "ma mõtlesin, et helistan praegu ära, muidu pärast unustan..." Õhtu kisub ilmselt loominguliseks, külalisi jagub pianistist mustkunstnikuni. Praegu on mul arvel 92 krooni, loodetavasti tehakse kärmelt mõned ülekanded. Muidu tuleb lootma jääda ühe aramea keelt kõneleva juudi-habemiku peale, kes vee taas kord veiniks muudaks. Aga selle juudi-habemikuga on mul viimasel ajal head suhted. Mida uus aasta toob? Eelkõige ühe armsa pisikese poisu:) Teiseks - ülikooli auditoorse töö lõpu. Kolmandaks, elukoha laiendamise (ja suurema võlakoormuse). Neljandaks, esimese suurema tehingu eesti muusikaga. Hommikusest kirjakohast (Jeremija 30:14) lugesime järgmist: "Kõik su armukesed on sind unustanud, nad ei küsi su järele." Mnjah, tore lugu küll.

5. august 2007

5. august 2006

Katse

2010-08-02T23:22:00.001-07:00

Sattusin üle pika aja üksinda Tallinnasse ja mõtlesin linnaga lähemalt tutvust teha. Kõndisin Balti Jaamast läbi Raekoja platsi Vabaduse väljakule, Otsakooli lillemüüjate eest läbi ja tagasi Balti Jaama. Vist esimest korda elus õnnestus mul see ilma, et oleks pidanud kellelegi tere ütlema. Mitte et tere ütlemises midagi halba oleks.

Nii võiks sotsioloogilisi katseid korraldada - kes on kõige tuntum inimene Tallinnas? Katsealused peavad päise päeva ajal kindlal kellaajal sama marsruudi läbi kõndima ja siis vaatlejad mõõdavad, mitu korda tuleb peaga noogutada või seisma jääda, et tuttavaid teretada.

Südaöö mõtted

2010-07-29T14:03:00.000-07:00

Väljas on südaöö ja 24 kraadi. Naaberaias käib pidu ja joodikud jauravad harjumuspärastel teemadel: austusest, võlgadest, telesaadetest ja teistest jotadest.

Vaatasime M-ga Woody Alleni filmi "Whatever Works". Woodyallenlikult homoorikas ja vabameelne. Justnimelt vabameelne. Õnnelik lõpp seisneb selles, et üks lõunaosariikidest pärit mees hakkab homoks; tema endine abikaasa kolib kokku kahe mehega; tütre misantroobist mees abiellub uuesti ja kõik on uusaastaööl õnnelikud.

Kas vabameelsus päästab või hukutab inimkonna? Kõik on segane, maailm ei ole enam must-valge nagu 10 aastat tagasi. Kas kõik tõed on kõigi jaoks ühtmoodi? Võiksin ju argumenteerida, et asjad on üht- või teistmoodi, aga mida see muudaks või keda see õnnelikumaks teeks?

Vaikimisest võib jääda mulje, et maailma asjad ei lähe mulle korda või et mul polegi arvamust. Kas parem on arvata valesti või üldse mitte arvata? Kui ma oleksin mõnes küsimuses tõeliselt kindel, siis ma ju välistaksin võimaluse, et võiksin kunagi teisiti arvata. Aga see teadmine on ahistav.

Kas tõde saab ajas muutuda? Mõelgem soolisele või rassilisele võrdõiguslikkusele, mis tekkis tänapäevases mõttes alles 20. sajandi teises pooles. Kuidas elasid inimesed enne seda? Kas siis teadlikus vales? Või oli tõde nende jaoks teistsugune? Ja millised on need tänapäeva "tõed", mis osutuvad 50 aasta pärast valedeks?

Veel öeldakse, et Jumal ei muutu ajas, küll aga pühakirja tõlgendamine. Näiteks Paulus ütleb selgelt, et "naised olgu koguduses vait", aga kes suudaks seda tänapäeval vastu võtta? Vähemalt luteri-, nelipühi- ja vabakirikutes pole see ammugi mingi reegel.

Jeesus taandab kogu käsuõpetuse kahele käsule, millest teine ütleb, et armasta oma ligimest nagu iseennast. Kuidas seda tõlgendada? Kas armasta kõiki inimesi tingimusteta sellistena nagu nad on ja olgu nende "tõde" milline tahes? Selle peale vastavad kristlased, et armasta inimest, mitte pattu. Aga kuidas vaadata pattu lahus inimesest või inimest lahus sellest, kes ta on ja mida ta teeb?

Kose Pika

2010-07-22T01:18:00.000-07:00

Mulle meeldib teel olla, nii otseses kui kaudses mõttes. Kohale jõudmises on midagi igavat ja lõplikku - “kas ma seda siis ootasingi”? Pealegi juhtub just teel olles huvitavaid asju. Näiteks pikematel autosõitudel on umbes 15-20 minutit, mida ma hiljem ei mäleta - see on poolunes hõljumine, aga väsimuse ja reaalse unega pole sel midagi pistmist. Pigem erakordselt intensiivse ärkvelolekuga, millel on une sümptomid.

Kui vaadata maakerale kaugemalt, muutuvad paljud asjad vähetähtsaks, seevastu mõned teised, millele tavaliselt tähelepanu ei pöörata, ülioluliseks. Näiteks küsimus, kas elul on mingi mõtestatud eesmärgipärasus või kulgeme niisama, eesmärgitult? Kas objektiivne moraal on olemas või oleme selle loonud selleks, et üheskoos mõnusamalt eksisteerida? Kas õnn (õnnetunne? õnnelik olemine?) on ainsad mõttekad eksisteerimise vormid? Mis oleks siis kui igavikku ei oleks? Kas me elaks teistmoodi? Mis siis, kui igavik on, aga hoopis teistsugune kui me ette kujutame?

Täna hommikul paigaldati digi-TV ja ETV-st tuli Jaan Kaplinski saade, valminud vist 1991. aastal. Naljakas oli kuulda, kuidas tollane jutt keerles rohkemal või vähemal määral elementaarse äraelamise ümber. Eks elu oli selline. Väga huvitav saade oli, sest kaadrid kestsid mitu minutit ja nii sai jälgida Kaplinski näoilmete muutumist ja seda, mis ta tegelikult läbi elas. Tänapäeval on mingi imelik rahutus, mis ei luba ühte kaadrit üle 10 sekundi näidata, siis tuleb perspektiivi muuta ja see, keda filmitakse, peab juba teise kaamerasse vaatama.

Küsisin ühelt sõbralt, et kui tema toas oleks üks punane nupp, mis muudaks kõik maailma inimesed korrapealt kristlasteks, kas ta vajutaks seda. Ütles, et vajutaks küll. Ma pole kindel, kas see oleks päris hea mõte. Elu mitmekesisuse seisukohalt või nii.

MK on üks asjalikumaid 17-aastaseid, keda ma tean. Läks eile pärast südaööd magama ja kui täna alla unisena hommikukohvile tammusin, oli mees juba tööriistadega katusel, uuris kavandit, milliseid töid on vaja teha ja asus lihtsalt tegema. Kõva mees. Teised temavanused otsivad elust peamiselt meelelahutust. MEELE LAHUTUST, eks ole. Naljakas mõte.

Kas ma oleks õnnetu kui mind vallandataks? Mitte eriti. Mingit tööd tahaks kindlasti teha, aga mitte tingimata seda, mida teen. Ega sel ka otseselt viga pole.

Kolmas päev ilma M-i ja lasteta ja ma igatsen neid nii väga, nemad hoiavad mind elus. Või kui täpsem olla, annavad elule sügavama mõtte, kõlagu see nii klišeelikult kui tahes.

Veebist varastatud foto, aga väga ilus

2010-07-18T22:51:00.001-07:00

Elu sumedusest

2010-07-17T02:37:00.001-07:00

"Sume" on hea sõna, Kalev Kesküla sõna. Kui ma õigesti aru sain, tähendab see eelkõige seisundit, mille Kalev saavutab pärast paari klaasi head veini; mõnikord seostub see valguse või ümbrusega, teinekord inimeste ja tunnetega.

Olen ise tahtnud sellist blogi pidada - tegelikult koosnebki raamat blogiformaadis lühitekstidest, mille siduvaks jooneks on sumedus. Toon siin mõned lõigud.

Kui ma oma pudeleid pühapäeviti klaastara konteinerisse pillun, tunnen heldimust: need on kindlasti parimad pudelid, mida see plekktsistern näeb.

Minu mälu on justkui üs üks kaev või puurauk, mis mäletab inimesi, nende ilmeid ja sõnu, häid hetki, joovastust, arusaamatust, kibedust, trotsi. Täitsa tarbetuid asju kellelegi teisele, tarbetuid ehk endalegi. See on sihuke auk, kust ei ole põhjust midagi päevavalgele tuua, seal elavad vanade aegade varjud Platoni koopa seinal.

Richard Rorty on sihuke mees, kes soovitab suurtest ja igavatest tõdedest kaarega mööda käia ja jääda alati ironistiks - siis teed ligimestele kõige vähem kurja.

Kui lootusetu on moodsate psühholoogide soovitus, et katsuge asjad selgeks rääkida. Enamik eestlasi on jäänud vana maausu juurde, et häda on tabu. Hunti ei tohi hüüda. Tunnet ei saa sõnastada. Tuleb vanadus, tuleb surm ja asi laheneb iseenesest.

Humbert Humbert kurtis, et nende pikal reisil läbi Ameerika pidi ta Lolitat kogu aeg lõbustama, põnevil hoidma. Katsuma leida igaks päevaks aina uusi erutavaid vaatamisväärsusi, et lapsarmukese tuju üleval hoida. Eks tal oli põhjust kah. Nüüd oleme kõik, Lääne inimesed ja rahvad, Lolitad, lapsarmukesed, kes vajavad pidevat meelelahutust.

Millest räägiksid Leonhard Lapin ja Raul Meel, kui nad kunstist ei saaks kõnelda?

Te jääte kokku aastakümneteks, saate lapsi ja uusi riideid. Aga ega ta sind siis enam ei kuula, räägi palju tahad. Sest ta on kord juba kuulanud. Tal ei ole enam jaksu argumentide jaoks. Aeg läheb nii kaugele eest ära, et loogika ei näe enam aja nurga taha, ei ulatu talle järele.

Aga alles 21. sajandil võib Euroopa kergemalt hingata - armastusega on nüüd lõpp nagu ajaloogagi.

Õnneks on Eesti Vabariigis nii kõrge emapalk, et selle raha eest tasub ikka edasi seksida.

Millest unistas eestlane läbi kogu nõukogude aja? Unistas ebavõrdsusest. Sotsialism tahtis kõik võrdseks teha, aga õnn on ometi ebavõrdsuses.

Nüüd, kesk saabuvat skandinaavialikku igavusriiki, on käes unustuse aeg. Ent kuhu ennast unustada, kui oled liiga noor, et surra. Teaduse radadele ja kunsti kaevikuisse? Veinilauda? Kinnisvarasse? Pühenduda aiatööle ja koerapidamisele? Käia vähemalt kord aastas soojal maal snorgeldamas? Uppuda armastusse?

Sõbrannaga on ikka midagi rääkida, aja kulust ja inimeste kulumisest, aga kui sõbrannat ei ole, räägivad su enda sees kõigi nende hääled, kes võiksid siin öise kodulinna veinilauas istuda, aga on ära. See on su elu taust, omade häälte polüfoonia.

Olge voolujoonelised ja hoiduge huvitavatest aegadest ja süngetest luuletustest, sirutage ennast päikesele vastu ja hoidke kallitest kinni.

Maku sööb liiva

2010-07-13T04:49:00.001-07:00

MR

2010-07-08T23:30:00.000-07:00

Elu saab olla orienteeritud kas omamisele või olemisele. Kui panustad elu sellesse, mis sul on, siis sinust ei jää midagi järgi, kui kõik ära võetakse. Kui elad olemisele, siis ei muutu midagi, kui kõik füüsiline ära võetakse. Ära mõtle sellele, mida sa võiksid omada, vaid sellele, kes sa võiksid olla. Tõeline olemine väljendub suhetes. Millised on püsivalt väärtuslikud suhted? Jumala ja kaasinimestega.

Elagu kontorirotid!

2010-06-30T07:47:00.001-07:00

Ma ei tea kui paljud teist, head lugejad, töötavad kontoris, aga ma mõistan teid! Olen kolm ööpäeva järjest väikeste söögi-, une- ja jalkapausidega koostanud EAS-i taotlust, mis sai lõpuks valmis - 34 lehekülge! Kujutlege vaid, kes selle paki läbi peab töötama! Kusjuures, põhiline on finantsosa, mitte tekstiosa. Minu töö on nüüd tehtud ja soovin südamest jõudu EAS-i ekspertidele, kes juuli esimesel nädalal ette võtavad - head lustimist numbritega! Minu sügav kaastunne ja ühtlasi lugupidamine.

Aga nüüd on hea tunne küll, töö tehtud. Võtan paar nädalat perega ja müttame Lõuna-Eestis ringi. Kardetavasti selle aja jooksul blogisid ei lisandu. Nii et kohtumiseni juuli teises pooles!

Jux

Ei ole aega haige olla

2010-06-21T19:54:00.000-07:00

Juba kolmandat päeva tahab mingi vastik gripitaoline haigus mind maha murda, aga ma panen talle veel vapralt vastu, sest iga päev on kohtumisi ja muid toredaid asju (näiteks FC Reaali eest keskkaitses mängimine), mida "ei saa ära jätta". Eile kulmineerus kõik sellega, et tulime Vihulast kontserdilt ja kodu uksest sisse jõudes lihtsalt vajusin pikali voodisse, kus M mind mingite lääne meditsiini tippsaavutustega turgutas. Sain jalad uuesti alla ühe paiku öösel. Telekast tuli Vita Brevis - tõeline kosutus vaimule.

/.../

Kell on 5 hommikul ja siin ma nüüd olen - oma kontoris karantiinis (hoidku selle eest, et lapsed samasse tõppe haigestuksid!) ja vaatan, mis tänane päevakava ette näeb. Ühe olulise töökohtumise ja juubeli sisustamise mängude ja tantsuga. Kumbagi ei saa ära jätta. Niisiis kui hommikuste rohtude mõju kustub, turgutan ennast K toodud imetabletiga üles. Aga see, et inimesed ei saa endale tänapäeval haigestumist lubada, on iseenesest huvitav. Mõelge vaid.

Vahele jäime:)

2010-06-15T10:11:00.000-07:00

Täna juhtus Stockholmis hea nali - esitlesime Sony/ATV Publishingile Eestis välja arendatud online töökeskkonda ShowBoost ja olime just eelnevalt püüdnud kummutada arvamust Eestis lokkavast muusikapiraatlusest. Panime demovideo käima ja taustaks mängis loomulikult see lugu, mille levitamisõigused kuulusid samale kirjastusele...

Õnneks mehed olid hea huumorisoonega ja piirdusid sõbraliku noomitusega:)

Miks on nii vähe loomingulisi inimesi?

2010-06-12T23:36:00.001-07:00

Mõttekäik inspireeritud G. Torr'i raamatust “Managing Creative People”. Autor näitab, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele on viimase paarikümne aasta jooksul esile kerkinud väga vähe tõeliselt loomingulisi inimesi, leiutisi, lahendusi. Milles asi?

Mööda maailma reisides avastame, et tegelikult ei ole mingit vahet, millise kontinendi luksushotellis ööbida, millises restoranis einestada või millisel konverentsil osaleda - kõik need on muutunud samasuguseks (“eksootiline” ja “innovaatiline” on standard). Autor töötab ise reklaaminduses ja tõi näite, et kui tellida reklaamikampaania konkreetsele tootele maailma erinevates otstes paiknevatelt reklaamiagentuuridelt, on nende pakutud ideed praktiliselt identsed. Aga see ei ole üksnes reklaaminduses nii, vaid kõigis loovust nõudvates valdkondades. Niisiis paradoks seisneb selles, et maailmas on järjest rohkem mõtte-, sõna- ja tegutsemisvabadust, kuid järjest vähem tõeliselt loomingulisi inimesi.

Autor tsiteerib hulgaliselt kognitiivse psühholoogia, biheivioristlikke jt käitumis- ning isiksusepsühholoogia uuringuid ja väidab, et loomingulistele inimestele on omased sarnased jooned: nad on pigem introvertsed, kergemini ärrituvad, neurootilised, mitte eriti püsivad ja vähem sihikindlad. Seega on loominguliste inimeste juhtimine (ingl management) ääretult keeruline, kuid hädavajalik oskus, kui töötad mõnes loomevaldkonnas juhtival positsioonil. Mina, Jumal tänatud, ei ole eriti loominguline.

Loomingulisus aetakse sageli segamini probleemide lahendamise oskusega. Ja igasugu tehniliste vahenditega jäetakse inimestele mulje, et nemad ongi loomingulised. Näiteks laulukirjutamine (songwriting) on muutunud pigem tehniliseks kui loominguliseks protsessiks, kuna etteantud raamid on järjest kitsamad (alates loo formaadist, pikkusest, struktuurist kuni harmooniliste ja meloodiliste lahendusteni). Muusikud teavad, et Lõhmusel ja Salleril on üks ja sama lugu, millest nad lasevad igal aastal uue versiooni välja, kuid mis toimib praktiliselt eranditult. Võib-olla on asi selles, et enamik inimesi pole kunagi tahtnud tõelise loominguga kokku puutuda, vaid eelistavad turvalisi klišeesid, millega lihtsam suhestuda? Tõelise loomingu ja publikumenu vahel pole kunagi korrelatsiooni olnud, ilmselt ei saagi olema. Ja kes ütleb, mis on tõeline looming?

väikeste tähtedega

2010-06-07T07:56:00.001-07:00

elu ei ole kunagi must-valge. mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad nägema värve vahepeal. maailmas on nii palju tõsiseid probleeme nagu sõjad, näljahäda ja rassism, mis vajaksid kohest tähelepanu, aga sina raiskad enda aega samasooliste elementaarsete inimõiguste mahatampimisega. ühtegi inimgruppi ei saa alaväärtustada nende soo, nahavärvi, poliitiliste, usuliste tõekspidamiste või seksuaalse orientatsiooni alusel. rõhk on viimasel. kui sa ei poolda perekonnaseaduse muutmist, mis legaliseeriks samasooliste partnerluse, siis sa esindad avalikku arvamust ehk valgete perspektiivi 1950. usa-s, kes võitlesid pimedas vihas kuni viimase hetkeni segregatsiooni lõpetamise vastu. mitte miski ei peaks takistama kahte täisealist ja täiemõistuslikku inimest teineteist armatamast ja heteroseksuaalsete inimestega võrdsetel alustel koos elamast. sinu näide ei ole loogiliselt korrektne - kui keegi kasutab ära alaealisi või loomi, on jõudude vahekord paigast ära. see on teine asi. mina räägin mõistlike inimeste vastastikusest soovist ja vabast tahtest koos olla. kõigil inimestel on õigus elust rõõmu tunda ja õnne poole püüelda, senikaua kuni nad ei kahjusta teisi inimesi ega iseennast. kes oled sina, et dikteerid homoseksuaalsetele inimestele, kuidas nad peaksid või ei peaks elama? kui sa oleksid universumi valitseja, siis sa võiksid seda teha, aga sa ei ole. kaalutletud tolerantsus on inimkonna suurimaid väärtusi. ole aktsepteeritud ja aktsepteeri teisi sellisena nagu nemad on. ela ise ja lase teistel elada. niimoodi muudad sa maailma tõeliselt paremaks kohaks, mitte ei targuta mõttetute teooriatega, mis õhutavad sallimatust.

Ärritav vaidlus

2010-06-07T01:27:00.000-07:00

Üle pika aja ärritas mind täna vestlus ühe inimesega, kellega hakkasime arutama üsna tundlikel teemadel: juured, identiteet, põhiväärtused, eetika, sõnavabadus. Vestlus lõppes sellega, et mulle öeldi otse näkku midagi sellist: "I forgive you these thoughts, because you're still provincial and young, but you should never express these opinions in public, especially since you're going to be a public international figure."

WTF? Mida ma siis ütlesin? Et hääletaksin perekonnaseaduse muutmise vastu, kui selle eesmärk on laiendada abielu mõistet samasoolistele? Et kristlik Jumal ei ole ainult armastuse, vaid ka õigluse Jumal, mistõttu ta ei salli rüvedust (kusjuures, ka tingimusteta armastusest ei ole pühakirjas juttu, mida paljud püüavad kristlusele omistada!) Et globaliseerumise, demokratiseerumise ja massilise reisimise tulemusena hägustub ühtlasi inimese identiteet? Jah, ühes kohas kasutasin tõepoolest sõna "unethical" kirjeldamaks midagi, millega lihtsalt mina kui kristlane ei saa nõustuda, kuid mida teiste vaadetega inimesed (ja üldsus!) ei nimeta "unethical".

See, millega inimesed tänapäeval harjunud on (lõputu ringireisimine, minutise täpsusega asjaajamine, telefoni teel asjade ümberkorraldamine, kümnete e-mailide saamine ja saatmine iga päev) - kes ütles, et see on normaalne? Mulle tundub, et inimesele ei ole tegelikult loomuomane niimoodi ringi tõmmelda. Kes ütles, et me peame täna siin olema, homme Ameerikas, ülehomme Aasias ja järgmisel nädalal tagasi Euroopas? Kes ütles, et meie tööpäev on 9st 17ni, kuigi looduse rütm on hoopis teistsugune? (suvel on rohkem energiat, talvel vähem). Me kannataks justkui mingi eluaegse tõve all, mis sunnib ringi sebima.

Ja need lõputud kokkupuuted teiste kultuuridega, mis on asetanud sallivuse väärtuste hierarhia ülemisele pulgale - kas just sinna ei kao meie juured? Kas kõigi sallimine saab olla meie uus identiteet?

2010-06-05T23:23:00.001-07:00

Niisiis, meile meeldib osta asju, mida meil vaja ei ole, raha eest, mida meil ei ole, et meeldida inimestele, kellele me ise kunagi meeldima ei hakka:)

Huhh...

2010-06-04T13:12:00.000-07:00

Täna sain esimest korda oma asju ajada kell viis õhtul. Terve nädal on nii läinud, üks asjaajamine teise järel, aga perega ei jõuagi olla, rääkimata lugemisest või üksinda olemisest. Päev algab poole seitsme paiku hommikul ja lõpeb alati peale südaööd. Päris nõme tunne on - kogu aeg sibad ringi, aga oluliste asjade jaoks ei jää üldse ruumi. Inbox on täis lugemata kirju, aga ma ei julge neid avada, sest vastamise jaoks pole niikuinii aega. Mis te arvate, paneks paariks päevaks kellad seisma?