Sattusin täna hotellis hommikusöögi ajal keskealise paari kõrvallauda ja see, mis ma kuulsin ja nägin, jätab kustumatu mälestuse rubriiki "Ei ole lihtsalt võimalik..."
Nagu ma jutust aru sain, oli naine valgevenelanna, aga rääkis kerge aktsendiga eesti keelt. Mees oli tõupuhas neljakümnendates eestlane: kergelt ülekaaluline, kulunud ja kortsus polosärk püksirihmaga ülevaltpoolt vöökohta pingule tõmmatud, püksirihma kaunistamas suur nahast telefonikott. Ta oli endast ilmselgelt heal arvamusel, suhtles naisega üleoleval ja isegi manitseval toonil nagu mõni isa, kes hoiatab tütart pärast koolipidu suurte poiste BMW tagaistmele sattumast.
Siis algas sõnaseletusmäng, naine tõi paar näidet valgevenekeelsetest sõnadest, mida vene kõnekeeles ei kasutata, mees segas vahele: "Kuule, see kõlab nagu shine - kas sa tead, mis shine inglise keeles tähendab? See tähendab "särama". Näiteks kui ma auto ilusti ära poleerin, siis ta särab..."
Vestlus jätkus samas vaimus, lõpuks tuli lauateenindaja ja tahtis kasutatud nõud ära viia, aga ühele taldrikule oli ananassilõik jäänud. Mees võttis teenindajal käest kinni ja ütles: "Oota korraks", pöördus siis enda kaaslase poole - ikka veel teenindaja käest kinni hoides - ja küsis, "Kas sa ei taha seda? Sa võiksid küll võtta, kõik räägivad, et ananass on just naistele hea, aitab kalorite ja rasvadega võidelda." Naine tänas viisakalt ja vastas, et ei soovi. Mees lasi teenindaja käe lahti, pühkis käega suu puhtaks ja tõusis lauast: "No heakene küll, lähme siis." Naine tänas teenindajat, mees segas vahele: "Pole tänu väärt" ja hakkas ise naerma.
Mees pani tordile viimase kirsi restorani ukse juures, kui ta suunas naise akvaariumi juurde, osutas mingitele värvilistele kalakestele ja jagas selgitusi sellise tõsise teadja ilmega, nagu ta oleks ihtüoloogia cum laude lõpetanud.
Ühesõnaga, mees oli tõeline prototüüp kuskilt prantsuse romaanist, aga tuleb välja, et ta on päriselt ka olemas, liigub Rakvere kandis ja sööb hommikust valgevenelannadega.
